Selle aasta looduskaitsekuu pühendus puu ja inimese suhetele, Järvamaa keskkonnateenistus juhatas sel puhul huvilistele kätte maakonna looduskaitsealuseid haruldusi ja muidu huvitavaid puid.

Kuidas looduskaitse poolelt puid väärtustada ja näha, mida üldse looduskaitsest teada, seda vahendas retke juht, looduskaitse peaspetsialist Olavi Randver.

Riik väärtustab tähelepanuväärseid puid pikkuse, vanuse, ümbermõõdu poolest, nende seotust kohapärimusega, teaduslikku ja esteetilist olemust.

Klassikaline looduskaitse Eestis sai alguse ülemöödunud sajandi lõpul, kui Tartu Ülikooli looduskaitse seltsi liikmete tähelepanu äratasid rändrahnud. «Loodusaktivistidel läks kops üle maksa, kui Kalevipoja lingukivi lõhuti veskikivideks ja tulpadeks talu tanumasse,» teab Randver öelda.

Teisalt ilmnes ka rändrahnude teaduslik väärtus: nende paiknemine andis võimaluse selgitada, kuidas jääajal jää liikus.

Looduskaitse teine suund tuli ameeriklastelt, kes nägid looduses võimalusi ja hakkasid rahvusparke rajama. «Tänapäeval on mõlemad suunad üheks saanud,» selgitab Randver. «Nii räägime ka Rava maastikukaitsealast, kus kaitseme kooslust – siin kasvab seitset liiki käpalisi, 18 liiki puid ja põõsaid, üle kümne muid kaitsealuseid taimi – ja kasvukohti.»

Eesti riiklik looduskaitsetegevus algas 1935. aastal esimese looduskaitseseadusega. 1936. aastal asuti pidama looduskaitseregistrit, mille esimene sissekanne on Ambla valla Rava tammiku tammed, mille ümbermõõt oli üle 70 sentimeetri.

Rava tammiku päritolu pole teada. See võis olla muinaseestlaste hiiepaik, mille edasisele kujunemisele on inimese käsi kaasa aidanud. «Põhiosa on vanemad puud, olnud osa mõisamaastikust, mõisnik on lasknud hooldada, ega muidu nii vanu puid siin näeks,» arutleb Randver.

Puisniidul kasvab 92 põlist tamme, 16 suurt lehist ja mitmesaja–aastane mänd, 20 tamme ümbermõõt on üle kolme meetri.

Kahe tamme nn vöökoht ulatub isegi üle nelja meetri, üht neist, kaheharulist, kutsutakse kanneltammeks (ümbermõõt 4.36 m, kõrgus 21 meetrit).

Kuidas Rava tammed kaitse alla said

Meenutab tollane Rava algkooli juhataja Viktor Raudna (Eesti Loodus 1967/7):

«1935. aasta talvel kavatses Ambla vallavalitsus rahapuudusel kooli krundilt tammed ära müüa. Mingisuguse paberivabriku praaker tuli juba metsa neid saagima.

Et sellal parajasti kehtestati looduskaitseseadus, tekkis päästev mõte: võtta tammed looduskaitse alla. Koos tollase Rava metsaülema Eichhora ja abimetsaülem Tiitsiga helistasime riigi looduskaitseinspektorile Gustav Vilbastele, kes mind looduskaitseusaldusmeheks määras.

Nüüd käskisin juba ametiisikuna praakeril saagimise kohe lõpetada. Praaker ei uskunud mind enne, kui sai Tallinnast telefonogrammi Ambla konstaabli kaudu. Konstaabli käsku pidi praaker täitma ja tammed jäid ellu.

Tammesid oli siis üle saja. Osa neist kasvas metskonna ja kooli kruntidel, osa asunike heinamaatükkidel. Viimastelt müüdi palju puid tarbepuudeks ja raiepakkudeks.

Ühe suurema kännu otsa mahtus ligi 20 õpilast seisma. Mõne tamme ümbermõõtu ei ulatanud viis last hästi haarama. Mitmelt kännult lugesin üle 350 aastarõnga.»

Esimest korda võeti looduskaitse alla 1938. aastal, oli seda ka nõukogude ajal ja on praegugi Türi – Väätsa tee ääres Pala külas majesteetliku võraga uhkustav iidne Raudemetsa mänd.

Esimesse looduskaitseregistrisse on männi kõrguseks märgitud 12 ja ümbermõõduks 3.66 meetrit. Üle 40 aasta hiljem 1980 mõõtsid metsakorralduskeskuse töötajad männi kõrguseks ikka 12 meetrit, aga ümbermõõduks hoopis 3.28 meetrit. «Oleneb, kust mõõdeti, tavaliselt võetakse ümbermõõt 1,3 meetri kõrguselt juurekaelast,» selgitab Randver.

Raudemetsa männi puhul on tähelepanuväärne ka vanus. Puu olevat kasvama pannud Eestis üldse kange puuistutaja olnud Karl XII, männi alla olla maetud üks Rootsi kindral, Põhjasõja ajal heisatud selle otsa lipp, mis paistnud Paide kiriku torni ära.

«Selle puu vanuse on Tartu Ülikooli teadur Alar Läänelaid 2000. aastal ära mõõtnud – 375 aastat,» ütleb Randver. Niisiis oli mänd Põhjasõja algul 75aastane.

Randveri meelest on männile hea kaitsevahend olnud püha puu legend: kes raiub, satub hädasse. Üks mees püüdnud seda ka teha – kirvejäljend veel praegugi näha – ja surnud kange kõhuvalu kätte. Pärandkultuuri kaitsja Ülo Ormust Kolu külast teab öelda, et väidetavalt 30 aastat tagasi olnud kirvejäljed nii suured, et laps mahtunud sisse istuma.

«Põhjasõja üle elanud, aga veel täiesti elujõus puu – kui kaua veel kestab, ei tea,» tunnustab Randver.

Prääma põõsaskask kasvab Paide – Viraksaare tee ääres Prääma külas praegu eravalduse õuenurgas. «See puu pole kõige vanem, jämedam ega kõrgem, pole teada ka rahvajutte, aga on 1991. aastast looduskaitse all kui haruldus,» selgitab Randver.

Järvamaa metsanduse uurija Viktor Kapp on omal ajal põõsal loendanud 23 haru ja kõrguseks mõõtnud kolm meetrit. «1980. aastal on metsakorralduskeskuse töötajad üle lugenud 26 haru,» lisab Randver.

Liigiliselt sookase kasvamise kohta põõsaks pole midagi teada, ka vanust on võimatu määrata. «Võimalik, et keegi on puud rikkunud ja sel põhjusel kasvaski põõsaks – kiiksuga kask,» pakub Randver.

Albu küla algul Kaalepi – Albu teelt paremale poole jäävas metsatukas näitab Olavi Randver kätte kaks mändi, mis ei mahu küll millegi poolest looduskaitsealuste puude hulka, kuid on ometi imestamist väärt.

Nimelt on need kaks kõrvuti seisvat mändi oksati kokku kasvanud. «Siin peab inimese käsi mängus olema, looduslikult nii püsivat ühendust ei teki, sest puud ikka kõiguvad,» selgitab Randver. Ehk peaks nemadki looduskaitse alla võtma? «Noh, ma ei tea…,» jätab Randver otsad lahtiseks.

Sargvere mõisa pargis viib Olavi Randver meid ühe pahkliku tüvega saare juurde. «Loodusharuldused on ikka kõige–kõige – see harilik saar on Eesti kõige jämedam,» tutvustab ta. «Ümbermõõt 1,3 meetri kõrguselt 6.31 ja kõrgus 28 meetrit.»

Veel kümme aastat tagasi olnud saarel kolm haru, siis murdunud ära üks ja kolm aastat tagasi teinegi. «Kui on viljakas pinnas, kasvab saar ruttu, nii et võib praegu jämedamgi olla,» sõnab Randver.

Saare vanust pole hinnatud, sest puu on seest mäda. Järvamaa parke uurinud Kristi Pai lisab, et Sargvere park on rajatud 18. sajandi teises pooles, algul regulaarsena, hiljem inglise stiilis, see tähendab vabakujulise ja looduslikuna.

«Eesti kõige tüsedam harilik saar kasvab Järvamaal Sargvere mõisa pargis. Puu ongi tuntud kui lihtsalt Sargvere saar – ju vist ei olnud siitkandi rahval võtta puuga seotud legendi, mille järgi muidu paljud põlispuud on endale nime saanud.

Vanust usutakse saarevanal olevat samavõrd, kui on möödunud aega mõisahäärberi ümber pargi rajamisest – peagi saab sellest 250 aastat.

Ja kuigi mädanik salalikult puuhiiu südant sööb ja kaks haru on murdunud, jagub tal ometi veel jaksu kasvadagi: kuidas muidu seletada, et kui Hendrik Relve on märkinud üheksa aastat tagasi tüve ümbermõõduks 6,31 meetrit, siis praegu on puul tüsedust täpipealt kuus ja pool meetrit. Ladva kõrgus jääb mõne meetri jagu kolmekümnest madalamaks, nii et ka pikkust ei pea häbenema.»

Nii kirjutab Villu Anvelt Eesti Looduse märtsinumbris.

Järvamaa kõige kortsulisema ja kurrulisema, samas suurima, Saare–Siimu tamme leiame Türi vallast Rassi külast vana talukoha õuelt. «Ümbermõõt 1,3 meetri pealt 5.96 ja kõrgus 24 meetrit,» tutvustab Randver.

Käime ära tamme sisse tekkinud kolme meetri kõrguses lõhes, mis näib pudenevat aina laiemaks. Pole ka ime, sest ikka kiputakse puud häirivalt ära mõõtma, paljukesi sisse mahub – teadaolevalt kümmekond last.

Legendi järgi olla siingi istutustööd teinud Karl XII.

«Oleme mõelnud, et ümbert võiks kuuski maha võtta, et tamm paremini välja paistaks,» sõnab Randver.

Samas Saaresiimu talus üles kasvanud Uno Rõuk meenutab 1998. aasta septembri Eesti Looduses: «Erilise võlu annab tammele suur avaus – alt laiem ja ülalt kitsam. Varem oli tüve seinas kõdunenud oksaauk nagu aken, aastatega on see kinni kasvanud.

Tamm oli minu ja mu venna lapsepõlve mängumaa. Kui vanematega tekkis mingi arusaamatus, lubasime tammeõõnsusse elama minna.

Selle tamme õõnsuses on emis põrsastega maha saanud ja kalkunipaar pojad välja haudunud. Ka lambad avastasid sealt vihmaga varju otsida, kuigi terve kari korraga sisse ei mahtunud.

Kui vana on tamm ja miks ta just seal kasvama hakkas, ei tea keegi.»

Koigi vallas Huuksis kunagise avara mõisapargi keskel imetleme kaksikpärna, mille kõrguseks ütleb Olavi Randver 30 ja ümbermõõduks 6.99 meetrit. Keegi on ühele harule ülesronimiseks kuus pulka löönud.

Pargialune on korralikult niidetud, pärna tagant puude vahelt paistavad kätte mõisa peahoone varemete nukid.

Arhitekt Toivo Tammik on see mees, kes omanikuna pargialust korras peab. «Näide sellest, kuidas eraomanik niidab ja hooldab selleks kuskilt rahatuge küsimatagi,» tunnustab Randver.

Looduskaitse raha aitab peahoonet konservida–säilitada. «Varem on Inglismaal lausa kunstlikult parkidesse varemeid ehitatud,» teab Randver öelda. «Kui eestpoolt vaadata, igatahes sobivad siia ja väärivad säilitamist.»

Randver lisab, et Järvamaal on säilinud kaks suurejoonelist maastikulahendust: Esna park, mis läheb üle heinamaadeks ja allikajärveks, ning Huuksi park, mille tagumine pool haarab heinamaad ja tammetukka. «Pargi loomulikud koostisosad ongi aasad, välud, lagendikud, mõisahoone esi– ja tagaväljad, mis kellegi aknast pidid paistma,» lisab ta.

Ülo Ormus teab öelda, et Huuksi viimane mõisaproua olnud metsmaasikamaias. Ümberkaudu lapsed käinud neid talle korjamas, torbikutäis maksnud kaks–kolm krooni, mis oli tollal suur raha.

«Eestis on ligi seitsesada hiiepuud, praegu on ka looduskaitse all neid umbes sama palju,» ütleb Randver. «Looduses ei muutu midagi, kui iidseid puid maha võtta – kaitseme neid ikka inimese enda pärast. Kividega on sama lugu.»

Kalmaste männi leiame Paide vallast Purdi külast Kasemetsa parkmetsast. Teatmekirjandusest on lugeda, et siin kasvab 32 liiki või vormi puid ja põõsaid. Kõrvuti esineb pärna, tamme, vahtrat, saart, haaba, jalakat, künnapuud.

On toredaid maani ulatuvate okstega kuuski, soo– ja arukaski, hall– ja mustleppa, lehist ja hobukastanit. Sarapuudega võidu kasvab türnpuud, toomingat, paakspuud ja pihlakat. Esineb leedripuud ja pajuliike.

Tähelepanuväärseimaks neist hinnatakse mändi, mille tüvi on imetlusväärselt sihvakas ja nii pikk, et müts kukub maha, enne kui latva näed. «Mingil ajal on jäänud silma kõrgusega, mis on Eesti tingimustes täiesti arvestatav,» ütleb Randver.

Mändi tutvustavalt tahvlilt on lugeda: läbimõõt 91 cm, kõrgus 35 m, tagavara (st tüvemaht – toim) 8,9 tm. «1980. aastal mõõtsid metsakorralduskeskuse töötajad männi kõrguseks 32 meetrit,» teab Randver öelda. «Spetsialistide tehtud, pole mõõdetud püksirihmaga, tuleb usaldada.»

Mänd on kõrgeks kasvanud, nagu ka teda ümbritsevad kuused ja kased – järelikult viljakas maa. «Kümme–viisteist aastat tagasi oli siin suuri puid rohkem – metskond on teinud sanitaarraiet,» lausub Randver.

Rahvasuu teab rääkida, et see polegi päris õige Kalmaste mänd, too olla hoopis maha saetud. «Sellegipoolest kõrge sihvakas tüvi ja ilusa mustriga koor,» täheldab Randver.

Muud rahvapärimust Randver Kal-maste männi kohta kuulnud pole. «Meie (looduskaitsjate – toim) tööülesanne on ilusaid puid kaitsta, pärimusega tegelevad teised inimesed,» lisab ta.

TEAVE

Järvama kaitsealused puud

Eniste kuusk, Huuksi kaksikpärn, Huuksi elupuu, Kalmaste mänd, Kõljala tamm, Ojaküla pärn, Ojaküla tamm, Piiometsa kaheksaharuline pärn, Prääma põõsaskask, Päinurme tamm, Raudemetsa mänd, Saare–Siimu tamm, Sargvere saar, Vetepere tamm, Väike–Kareda euroopa lehis, Änari pärn.

Allikas: Järvamaa keskkonnateenistus

Maailma kõige kõrgem puu – 113 m ranniksekvoia Põhja–Californias.

Maailma kõige jämedam puu – 54 m ümbermõõduga sooküpress Mehhikos.

Maailma kõige vanem puu – 4700a igimänd Sierra Nevada mägedes.

Maailma kõige tüvemahukam puu – 1470 tm hiidsekvoia = 150 Kalmaste männi tüvemahtu = 24,5 raudteetsisterni.

Siberi metsavahi meetod

See on kõige lihtsam viis puu kõrgust mõõta. Liigu puust nii kaugele, et seljaga puu poole seistes ja sügavale alla kummardades saaks, pea alaspidi, hargivahelt vaadates ära näha puu ladva. Sealt kohast tuleb mõõta kaugus maapinnalt puu tüveni ja puu kõrgus ongi käes.

Allikas: ajaleht Järva Teataja 28.07.2007.