Aiandus.ee
Avaleht | Teated | Ilm | Kontakt
Sinised kuused jäid kitsedest puutumata (2007-05-18 07:05:43)

 

Viljandimaal peremetsa hooldavad Anne ja Mihkel Maala võivad sel kevadel oma kuuseistikute üle rõõmu tunda, sest nende siniseks võõbatud ladvavõrsed jäid talvel kitsedest puutumata.

 

Kui Maalade Saarepeedi lähedal asuvasse metsa astuda, võib esialgu jääda mulje, et sealsed väikesed puud on otsustanud ühiselt hõbekuuskedeks hakata. Muutumist on nad alustanud ladvaokstest, mis juba rõõmsalt hallikassinise värviga uhkeldavad.

 

Tegelikult ei ole niisugusel vaatepildil okaspuude otsusega mingit pistmist. Kuuskede võrsed võõpas sügisel siniseks hoopis metsa perenaine Anne Maala. Ta määris neile ulukitõrjevahendit Cervacol, mis võeti sügisel Eestis laiemalt kasutusele esimest hooaega.

Perenaine möksis pastaga kokku nii rivvi istutatud kuused kui ka looduslikult metsa all kasvama hakanud puud. Tema kummikindas käed käisid üle kõik okkakandjad, mis metskitsede isu võiksid äratada.

 

Austria päritolu Cervacol kujutab endast võrsetele võõbatavat pastat, mis pärast kuivamist muutub tahkeks katteks. Seda toodetakse juba ka Leedus.

 

Vahendiga peab ulukitest ohustatud puuosad katma vähemalt ühe millimeetri paksuselt. Kuuskede ladvavõrsed tuleb kokku määrida viie kuni kümne sentimeetri ulatuses ning kindlasti on tarvis kinni katta ka ladvapung. Ühe hektari peale kulub umbes viis kilogrammi pastat ning see mõjub ulukitele oma värvuse, maitse ja karedusega.

 

Mihkel Maala võrdles okstele määritud sinist katet ärakuivanud pahtliga, mis jätab loomale ilmselt kehva maitse suhu.

 

«See on ebameeldiv ja kare. Kui endal kukub võileib maha ja läheb liivaseks, ei taha ju seda enam süüa. Samamoodi ei meeldi kitsele säärane möksitud oks,» rääkis metsaomanik.

Kui kits saab ühe sinise oksaga ebameeldiva kogemuse kätte, siis järgmise kallale ta enam ei lähe.

 

Sõber andis eeskuju

 

Mihkel Maala, kes on aktsiaseltsi Metsamaahaldus metsaülem, võttis uudse vahendi kasutusele Tartus jahikauplust pidava sõbra Jaak Volmeri eeskujul. Too oli seda katsetanud eelmisel talvel oma Mustapali külas asuvate kuuskede peal.

 

«Kevadel tormasin tema juurde vaatama ja mis ma nägin: taimed olid söömata! Mõtlesime siis koos, kust sügiseks seda vahendit suuremas koguses hankida,» jutustas Maala. «Jaak otsustas Cervacoli lõpuks oma kauplusesse sisse võtta, et ta ei peaks metskitsede vastu abi otsijatele ainult tina soovitama.»

 

Sõbra eeskujul lasi Mihkel Maala kuused sügisel siniseks võõbata nii oma metsas kui kolmekümnel hektaril Metsamaahalduse valdustes. Pikk ja soe sügis lõi selleks soodsad tingimused — liiga madala temperatuuri juures kipub pasta kiiresti hanguma.

 

«Kõigepealt võtsin käsile firma maatükid, sest seal näeme metsauuendusega kurja vaeva, kuid kevadel on kitsed kõik hävitanud,» nentis mees. Ta tõi näiteks oma peremetsa lähedase kuusiku, mis sai kannatada jaanuaritormis.

 

«Tegin seal uuenduse: niitsin võsa ja vaarikad maha, kündsin maa üles ja istutasin ilusad taimed. Kaks aastat kasvasid need kenasti, aga kui neid eelmisel kevadel vaatama läksin, tuli nutt peale: 98 protsendi ulatuses olid ladvad söödud,» kõneles metsaülem.

 

Hävitustööst pole pääsenud ka Maalade eramets: nii mõnegi täis istutatud raiesmiku peal olid kitsed eelmisel aastal puhta töö teinud.

 

Näksitud kuusk muutub põõsaks

 

Mihkel Maala jutu järgi näksab kits kuusetaimelt tavaliselt ladva. Pärast seda hakkab kuuseke aga kõrvalvõrseid ajama ja muutub põõsaks.

 

«Puu hakkab küll uuest pungast ladvavõrset edasi ajama, kuid kasvus on ta juba aasta võrra maha jäänud,» lausus Maala. «Kui kits järgmisel aastal taas tema kallal maiustamas käib, paneb see puu kasvu uuesti seisma.»

 

Põõsaks muutunud puul kulub ka märksa rohkem aega ja energiat, et kõik uue ladva ajamisel tekkinud jõnksud sirgeks venitada.

 

Maala selgitas, et kui algul kuuskede eest korralikult hoolt kanda, on nelja-aastaselt kasvama pandud mets paari aasta pärast juba nii kõrge, et kitsed seda enam näksima ei ulatu.

 

Oma jutu tõestuseks näitas ta kolm aastat tagasi istutatud puud, mille kits kahe silma vahele oli jätnud. «See kasvab rõõmuga! Eelmisel aastal viskas nelikümmend sentimeetrit ja sel aastal tuleb veel pool meetrit juurde. Sügisel pole mul seda enam vaja möksida.»

Sealsamas kõrval kössitas aga kuusk, mis oli pidanud kõik oma võrsed kitse suutäieks loovutama. «See pole ju puu moodigi,» tõdes metsamees. «Kuusk on visa, ega ta pügamise pärast veel sure. Aga mis elu see on!»

 

Maala kinnitas, et pärast seda, kui kuused sügisel värviga said võõbatud, jätsid kitsed ladvavõrsed tõepoolest maitsmata. Nad olid hammustanud küll kuusekeste külgmisi oksi, kuid peamist kasvuliini polnud puutunud.

 

Mõnel korral oli metskits rikutud toidulaua pärast ka vihastanud ning sinise tutiga taime maha murdnud ja sinnasamasse vedelema jätnud.

 

Kuuskede tervisele Cervacol mõju ei avalda. Vahend ei kuulu ka Euroopa Liidu määratletud ohtlike ainete hulka.

 

Okastel püsib pasta aga üsna kindlalt: sügisel võõbatud puudel on sinine maskeering praegugi alles.

 

Peale kuuskede olid Maalad vahendit määrinud pisikestele arukaskedele, mida metskitsed samuti meelsasti noolivad.

 

«Kahtlesin, kas kaskede lehepungad ikka möksist läbi tulevad, ja käisin puid alatasa metsas vaatamas,» rääkis Maala. «Praegu on aga kõigil lehed ilusti väljas!»

 

Rahvuslik õnnetus

 

Miks metskitsed kuusetaimi himustavad, seda ei osanud Mihkel Maala öelda. Samamoodi jäi vastuse võlgu metsakonsulent Are Metsma, kes tema juurde uut ulukitõrjevahendit uudistama oli tulnud.

 

Are Metsma sõnul võib metskitsede kuuselembust nimetada lausa rahvuslikuks õnnetuseks.

«Kümme aastat tagasi sellist teemat Eestis ei eksisteerinud. Kolm aastat tagasi hakkasime aga juba appi hüüdma. Ja tundub, et see probleem järjest süveneb,» nentis ta.

Metsakonsulendi jutu järgi oli kõigile suur üllatus, kui kitsed kuusevõrsete kallale asusid, sest seni oli arvatud, et kuusk on sõraliste vastu kõige resistentsem puu.

 

On välja pakutud, et häda põhjus on põllumajandusmaade vähenemine, mistõttu ei jätku metskitsedel enam söögipoolist. Üks tegur on Metsma hinnangul kindlasti ka kitsede suur arv.

 

Jahindusspetsialistide selgitust, et metskits ammutab talvel kuusevõrsetest endale vajalikku vedelikku, metsamehed hästi ei usu. «Tänavu oli lühike talv ja vett oli igal pool. Miks pidi kits seda veel kuusest korjama?» arutlesid nad.

 

Mihkel Maala oli kitsede kuuselembust täheldanud juba viisteist aastat tagasi. Nagu ta ütles, on ta kõik ulukite tõrjumise ja meelitamise võtted ära proovinud, kuid miski pole aidanud.

«Tegin kitsedele siia rabaserva isegi soolaku. Mõtlesin, et võib-olla on neil mineraalide puudus,» jutustas Maala. «Sellega tegin endale aga hoopis karuteene: kutsusin loomi veel rohkem ligi. Soolakust käivad nad küll agaralt mineraale võtmas, ent siis hammustavad ikka kuuske ka peale.»

 

Maalade maal asub veel söödasõim, kuhu rühm jahimehi talviti toitu viib. Kütid pakuvad metskitsedele vilja ja mahlakaid lehisevihtu, kuid magustoiduks napsavad loomad ikka kuusevõrseid.

 

Peremees tõdes, et tema ja naabri paarilsajal hektaril maal elab umbes viisteist kitse ning paljusid neist tunneb ta lausa nägupidi.

 

«Männiga ei maksa siin üldse jamada: selle söövad kitsed nii ära, et ainult tüügas jääb järele,» lausus Maala.

 

Kasutatud on mitut meetodit

 

Are Metsma sõnul tundub Cervacol olevat praegu kõige efektiivsem vahend, mis kitsekahjustuste ärahoidmiseks saadaval on. Umbes samasugune vahend on tema teada Rootsi päritolu Plantskydd, kuid selle peseb vihm puudelt kiiresti maha.

 

«Plantskydd põhineb loomaverel, mille lõhna sõralised üldiselt pelgavad,» selgitas metsakonsulent ning lisas: «On tehtud ka nii, et kui siga tapetakse, riputatakse rupskid ulukite peletamiseks puude otsa. Aga kes see tänapäeval ikka enam siga peab ja tapab.»

Pärnu kandi mehed soovitavad Metsma ütlemist mööda osta kõige odavamat pesuseepi, see paelaga vaiade külge siduda ning metsa üles panna. Seebi lõhn pidavat sõralisi samuti peletama. Puude külge olevat pandud ka koerakarvu, mis lõhnavad eriti tugevalt vihmase ilmaga.

 

«Üks mees rääkis, et tema laseb kord nädalas oma maal püssi, et seal püssirohu lõhna oleks,» muigas Metsma. «Inimesed mõtlevad igasuguseid asju välja, sest nende mure on tõesti suur.»

 

Mihkel Maala kavatseb sügisel sinise pastaga möksimist jätkata. Kuigi meetod nõuab palju aega ja tööd, on see vähemalt üks võimalus kahjustusi ära hoida. Ühe hektari kuusetaimede võõpamiseks kulub tema sõnul 260 krooni eest vahendit, millele lisandub umbes 300 krooni tööraha.

 

«Me kõik tahame, et lapsed kasvaksid viperusteta suureks. Nii on ka kuuselastega. Kahjustamise korral kaotab puu aga kõige magusamat kasvuaega,» kõneles Maala. «Kui me aitame kuusel tema paaril olulisel kasvuaastal terve püsida, on ta hiljem juba iseseisev ja elab meist kauemgi.»

 

Allikas: ajaleht Sakala 17.05.2007
Sisselogimine
Kasutaja
Parool
 - Registreeru
Reklaam
ansambel
Lingid

VÄETISEREGISTER
LINNUPELETUSPALL
TAIMEKAITSE-VAHENDID 2016
PUUVILJATAIMEDE KAHJUSTAJAD
VIINAMARJAD
TOALILLED
KOMPOST
OHUSTAVATE VÕÕRLIIKIDE NIMEKIRI
KÖÖGIVILJAD
TOMAT KASVUHOONES
EESTI KARTULISORDID
TAIMEHAIGUSED
EESTI TAIMED
EESTI SORDIVARAMU
TAIMEVAHETUS
SOOVITUSSORTIMENT
TURUSTAMISE STANDARDID
      Kui Sa oma aiamuredele mujalt lahendust ei leidnud, küsi foorumist
© Aiandus.ee Kõik õigused kaitstud. Selle portaali ühtki osa ei tohi jäljendada ega kasutada muudes väljaannetes ilma Aiandusinfo Oü haldaja kirjaliku loata.