Neli aastat kestnud uurimistöö villa kvaliteedist ja selle kasutamise võimalustest Saaremaal, Hiiumaal, Muhus, Ruhnus ning Kihnus näitab, et üks taastuv loodusvara on meil nö ripakile jäänud. Olenemata lammaste tõust, sest ka erinevate tõugude ristandidel võib olla väga hea vill, võimaldaks kvaliteetse villa hulk siin piirkonnas tööd vähemalt 3-4 kaasaegsele taluvillavabrikule ja seda lisaks Hiiu Villale Vaemlas.

Kahjuks on teistel saartel isegi villa kvaliteedi tundmine ununenud, kuid villa kvaliteeti jälgides võiks siinsest toormaterjalist valmistatud lõng vabalt võistelda Shetlandi lammaste lõngaga. Nii näiteks, on maalammaste kirjudest villadest võimalik valmistada vähemalt kümmet erinevat värvi lõnga ja seda lõnga keemiliselt värvimata või toone omavahel segamata.

Juba meie vanimas regilaulus, mille vanuseks arvatakse olevat 1000 aastat (!), ja vanades laulumängudes, on erivärvilisi lambaid või nende villa korduvalt nimetatud või kirjeldatud. Neis räägitakse kriimsilmadest uttedest, kriimudest uttedest, tipi-täpilistest, kirjudest- ja mustadest talledest, suitsukarva lammastest, pilvelammastest, maksakarvalistest- ja kuldalõngadest, sinidesta villudesta ning sinilammaste pesemisest jne.

Vanaaegsete väikest kasvu villalammaste kasvatamine ja villa töötlemine kohapeal sobib igati loodussõbraliku turismi vaatamisväärsuseks. Tuhandeid aastaid on üle kogu Eesti maarahval olnud kombeks lambaid enne pügamist jões, järves, meres või turbaaukudes pesta. Pesemisega kaasnes hulga viljakuse ja karjaõnnega seotud rituaale.

Näiteks on Hiiumaalt teada lapiku kiviga lutsuviskamine enne lambapesemist või kõigil saartel laialt levinud pesijate leutamine, mis tähendas kõigi talguliste ligemärjaks pritsimist. Lambapesemise kommet järgiti meie rannikul ning saartel veel 15 aastat tagasigi. Lambaid pügati 3-4 korda aastas. Nende talviseks toiduks oli puisniitudelt niidetud nn metsahein ja lehtpuude okstest valmistatud vihad ehk lehised.

Saaremaal on säilinud ka vähemalt üks haruldane maastik – just lehiste tegemise otstarbel iga kahe aasta tagant pügatud vanade saarepuudega puisniit. Lehti raiuda võis ka lihtsalt kraavi- ja aiaäärseid puid ning võsa lõigates. Muhust on teada, et lammaste talviseks allapanuks ja söödaks on kogutud ka puisniitudel sügisel mahalangenud lehti nii, et need maastikud otsekui pargid tundusid. Tänapäeval on aga hooldatud puisniidud kiiresti kadumas.

Maalammast võib ära tunda sellest, et lisaks uhkete sarvedega jääradele võivad ka maalammaste uted olla sarvilised. Vanaaegseid villalambaid on meil väga vähe säilinud ja seepärast on iga uus maalamba säilituskari tulevikule mõeldes tähtis ning tänuväärne. Samuti on iga maalamba villa käsitsi ketraja, viltija ja kuduja teretulnud kaasa aitama, et suudaksime selle looma ajaloolist kasutusala säilitada ning saarte igivana villakultuuri hoida.

Mõelgem, maalammaste esiisad on meie maal elanud vähemalt 4500 aastat!