Täpsemalt tutvutakse reisi käigus Sululta piirkonnaga Etioopia pealinnast põhja pool, kus peatus 2013/2014 aasta talvel Ahja külast pärit sookurepere. Samasse piirkonda jõudis 6. detsembril tõenäoliselt sama kurepaari emalind ja pesakonna ainus järglane, kelle märgistasid Ivar Ojaste ja Uko Bleive möödunud suvel Ahja külas samuti satelliitsaatjatega.

Ojaste sõnul kasutavad meilt pärit sookured koguni kolme rändesuunda, mille talvitusalad jaotuvad 5000 kilomeetri pikkusel lõigul Portugalist Etioopiani. Kuidas mõjutavad ökoloogilised tingimused ja saadaolev toidubaas aga sookurgede valikut talvitusalale, on praegu teadmata. Sestap püüavad linnuteadlased ekspeditsiooni käigus tutvuda talvitusala lokaalsete ökoloogiliste tingimustega, mis kutsuvad sookurgesid aasta-aastalt ilma täiendavate söögivõimalusteta Etioopiasse rändama.

Teadaolevalt on sookured väga paigatruud linnud. Sama kurepaar pesitseb ühes kohas aastaid, mida näitavad ka rõngastusandmed, mis viitavad ühele kitsale piirkonnale. Seevastu näivad mittepesitsevad noorlinnud (kuni kolme aasta vanuseni) olevat maailma avastajad, sest 35 märgistatud linnust on vaid üksikud pöördunud tagasi samale talvitusalale.

Tegemist on 2021. aasta Maateaduse ja ökoloogia doktorikooli uurimisretke ettevalmistamisega. Toetab ASTRA programm.

Allikas: Eesti Maaülikooli pressiteade