Ühes Heimtali-lähedases puudesalus peidab ennast võimsast kivimüürist ümbritsetuna mõisnike von Siversite viimne rahupaik. Harva näeb kalmistumüüri, mille ette on kaevatud madal vallikraav ja müüriringi sisemus on täidetud mullaga, nii et see meenutab väikest bastionit. Veelgi ootamatum on kohata säärast surnuaeda keset suvalist metsatukka.

Tegelikult on kalmistu ümbritsevaga kooskõlas, sest ka sealsed veidi räsida saanud puud, mis mitte just kõige sirgema alleena haudadeni viivat rada palistavad, pole tavalised. Need pole harilikud kuused, vaid nulud.

Teadaolevalt istutati esimene nulg Maarjamaa mulda 1826. aastal ning loomulikult olid nende sissetoojad mõisnikud. Tänase päevani kasvavad nad peamiselt lossiparkides, kuid harva tuleb ette ka metsaosi moodustavaid nulusalusid, mida teatmekirjanduses nuulikuteks nimetatakse.

Ilmselt ongi üks Eesti nulurikkamaid kante Heimtali ümbrus, kuhu kohalik mõisnik istutas neid vähemalt kolme kohta. Üks on juba mainitud kalmistu, teine mõisapark ja kolmas on tuntud Heimtali ürgmetsa kvartalina.

Metsandusspetsialist Ülle Kuldkepi teada pandi nulud praeguses ürgmetsakvartalis kasvama 106 aastat tagasi. Pikka aega olid nad poole hektari suurusel maatükil valitsev puuliik, kuid viimase paari aasta jooksul on juuremädanik ja torm peaaegu kõigist puudest jagu saanud.

Vaevalt et viimastelgi pidu pikalt kestab, sest Eesti tingimustes on siberi nulu keskmine eluiga 90—100 aastat.

Vaik valgub väljapoole

Ülle Kuldkepi jutu järgi on nulg juuremädanikule väga vastuvõtlik, sest erinevalt kuusest ei sisalda tema puit vaiku. Enamikul nululiikidel on vaik koondunud okastesse, pungadesse ja koorde. Nii lõhnavad nuluoksad kuuse omadest hoopis enam, kui muidugi just lõhnakuusega tegemist pole.

Nulu pungadest ja võrsetest valmistatakse eeterlikku õli, mida kasutatakse näiteks seepide ja meditsiinilise kampri valmistamiseks. Vaigust, mida kogutakse koorest, saab aga kanada ehk nulupalsamit, millega liimitakse optilisi läätsi ja prismasid.

Vähese vaigu tõttu on nulu puit kerge. Seda kasutatakse tavalise saematerjalina, aga ka nii peenes valdkonnas nagu muusika, nimelt viiulite ja muude pillide tegemiseks. Küttepuuks napi vaigu tõttu halvasti põlev nulg hästi ei sobi.

Ülle Kuldkepp meenutab 1979. aastal Põhja-Uuralites ette võetud talimatka, kus laagriplatsi valimisele tuli alati suurt tähelepanu pöörata. Olgugi et lõkkematerjali tundus nulgude näol olevat kõikjal, sai peatuda vaid seal, kus leidus kuivi kuuski, sest nulg lihtsalt ei süttinud.

Erinevalt tohutute nulutaigadega Siberist Eestis seda puud sama hästi kui pole ja nii ei ole ta siin ka kuigi palju tarvitamist leidnud. Viimasel ajal on see aga muutumas, kuigi suures koguses viiuleid vorpima või seepi keetma pole meil hakatud. Kesk-Euroopas jõulupuuna populaarne nulg kogub meilgi tuntust just selles vallas.

Esirinnas on endiselt loomulikult kuusk, ent üha rohkem viiakse poest koju nulgusid, mida vanasti lausa saksa kuuseks kutsuti. Sel aastal leiab need kõrgumas isegi kahe linna keskväljakul: Tallinnas Raekoja platsil ja Rakveres.

Ülle Kuldkepi hinnangul sobib 40 nululiigi hulgast jõulupuuks kõige paremini kaukaasia nulg (Abies nordmanniana), mida meil kasvab väga vähe. Eino Laasi raamatu “Okaspuud” andmetel kohtab Eestis enam siberi nulgu (Abies sibirica), palsami- ja fraseri nulu hübriidi värdnulgu (Abies x phanerolepis) ning palsaminulgu (Abies balsamea). Kokku on siin aastate jooksul kasvanud 20 liiki nulgusid ja praeguseks on neid alles jäänud 17.

Okkaliste vahe

Nululiikide eristamine pole võhikule põrmugi lihtne ülesanne. Pealiskaudsel vaatlusel võib nulg kergesti segi minna ka teiste sarnaste Eesti okaspuude kuuse ja ebatsuugaga. Üks võimalus on neil vahet teha koore järgi. Kuusel on see pruunikas ja krobeline, vanal ebatsuugal päris mõhklik, nulul aga sile ja hall.

«Rahvasuus on nulu kohta öeldud, et tal on lepa koor ja kuuse okkad,» näitlikustab Ülle Kuldkepp.

Kui tegemist on noorte puudega, säilib siiski oht ebatsuuga ja nulu koort segi ajada. Ehkki nulu oma on siledam, meenutab ka ebatsuuga sel ajal veidi leppa.

Kuusest eristab mõlemat võõrliiki veel see, et neil on okaste alumised küljed valkjad. Seal asuvad õhulõhed, mida kattev vaha tekitab okastele heledad triibud. Ka on ebatsuuga ja nulu okkad pehmed ega torgi nii palju kui kuuse omad.

Kerge on ebatsuugal ja nulul vahet teha pungi vaadates. Nulul on need täiesti ümmargused, ebatsuuga tipmine pung on aga nii terav, et puudutades lausa torkab.

Käbi, mis kukub kännust kaugele

Ühe kindla märgi, et tegemist on nuluga, annavad tema omalaadsed käbid. Need teevad nulust tõelise jõulupuu, sest ei ripu nagu kuusel, vaid seisavad gravitatsiooni eirates ladvaokstel püsti otsekui süütamist ootavad küünlad.

Nulukäbi kohta ei kehti ütlemine, et ta ei kuku kännust kaugele. Ta ei kuku üldse, vähemalt mitte ühes tükis.

Kuni 30 sentimeetri pikkused mustjad, pruunid või hallid käbid valmivad tolmnemisaasta sügiseks. Septembris hakkavad seemned koos käbisoomustega vaikselt pudisema ning võivad tuulise ilma korral kännust päris kaugele kanduda. Varatalveks koorma kaotanud käbirootsud jäävad aga aastateks okstele seisma, enne kui järele annavad ja maha varisevad.

Ehkki originaalne käbiehe annab nulule jõulupuuna kõva plussi, on tal ka üks omadus, mida selleks otstarbeks kuigi heaks ei peeta: nulu latv kipub hargnema. Ülle Kuldkepi teada võib mõnel vanal puul olla isegi viis latva, sagedamini kohtab neid siiski paari-kolmeharulisena. Noortel nulgudel, mis tuppa ära mahuvad, seda ette tulla ei tohiks, küll aga sellistel, mis sobiksid kaunistama linnaväljakut.

Muidu on nulu võra korrapäraselt püramiidjas. Et tegemist on hästi varju taluva puuga, ulatuvad tihedad ja okkaid täis oksad täiskasvanud nulgudel päris madalale isegi metsas.

Meil enim levinud siberi nulg ei pelga põrmugi ka pakast, ta jääb ellu koguni 55 miinuskraadi juures. Eesti heitlik kliima on talle aga ohtlikum kui kodumaine käre külm. Esimeste varakevadiste soojade ilmadega kipuvad siberi nulu pungad kohe puhkema ja kui pakane tagasi tuleb, ongi häda käes.

Nulud nõuavad viljakat mulda ja puhast õhku. Seepärast ei sobi neid istutada linnadesse, vähemalt mitte suurte teede äärde. Viljandis Valuoja orus mõni 40-aastane puu küll kasvab, kuid Ülle Kuldkepi sõnul on näha, et see paik neile õigupoolest ei sobi.

Väljaspool linnasid leidub Eestis puhast õhku õnneks veel küllalt. Vaatamata sellele ei ole saksa kuused meil kliima tõttu kaugeltki kodunenud. Looduslikult uuenevad nende kasvukohad harva ja seetõttu pole oodata, et nad siin ulatuslikumalt kanda kinnitaksid. Kui, siis poest toodud jõulupuuna.

Eino Laasi raamat “Okaspuud” ütleb nulu kohta järgmist:  

Nulu perekond (Abies) on männi sugukonnas üks iidsemaid: ta ilmus Maale juba 100 miljonit aastat tagasi. Perekonnas on 40 liiki, neist Eestis on registreeritud pooled. Enam kui 20 liigi kõrgus ulatub üle 40 meetri, madalamatel aga vaid 15 meetrini.

Nulgusid võib koore järgi jaotada kaheks. Ühe grupi moodustavad õhukese sileda, kuid vaigumahutite tõttu veidi muhkliku koorega puud, mis elavad enamasti 100—200 aasta vanuseks. Nende hulka kuulub ka Eestis enim levinud siberi nulg. Teises rühmas on vanemas eas tunduvalt pakseneva ja lõheneva koorega puud, mis elavad 250—500 aastat ja mille puit on suurema tihedusega.

Allikas: ajaleht Sakala 21.12.2006, Hans Väre