Viinapuud on levinud meie koduaedades ja iga huviline leiab Eestis kasvatatud istikuid enamikus meie istikumüügikohtades. Kuna meil on olemas soovitatud sordid ja viinapuud paljundada on üsna lihtne, siis on mitmeid istikutootjaid: Roogoja, Pruuli, Saare-Tõrvaaugu, Seedri ja Plantex. Viinamarjade tutvustajatena on suure töö teinud sortide kollektsionäärid (Räpina, Roogoja, Pruuli, Haava). Rajatud istandikud on võrdlemisi väikesed, alla poole hektari. Arvestatavaid tootmisistandikke alles rajatakse.

Igal augustikuul valmivad Tartu lähedal Kurepalus ühes suvilaaias viinamarjad. 1986. aastal tõi praegune maaülikooli köögiviljanduse õppejõud Priit Põldma sordiaretaja Jaan Kivistiku käest Räpinast oma ema Liina Pihlaka aeda kaks viinapuupistoksa kena nimega sordist ‘Madeleine Angevine’. Nüüd annavad mõlemad puud vähemalt 30 kobarat, marjad kaovad kähku maiate laste suhu. Priit Põldma sõnul on Kurepalu viinamarjad isegi magusamad kui poest ostetud.

Novembri algul korraldati Lätis esimene põhjamaise viinamarjakasvatuse konverents. Ettekandeid peeti kogu maailma viinamarjakasvatusest ja veinitootmisest. Käidi ka Kuramaal kaemas kuulsat Sabile viinamäge ning uudistati Kandava ümbrusse rajatavaid istandikke. Lätis on rajatud viis hektarit avamaaistandikke ning viinamarjakasvatajad on

moodustanud Läti viinamarjakasvatajate ja veinitootjate ühingu.

Suurem osa Põhjamaade veiniistandustest ongi rajatud veini tootmise eesmärgil. Vähem pööratakse tähelepanu lauamarja tootmisele. Ühe hektari saagist saab kuni 5 000 pudelit veini. Põhjamaade veinitootmisel on eesmärgiks luua oma maa vein, mida pakuvad saatkonnad, valitsus, restoranid, turismitalud jne.

Igal kirikul oma vein

Põhjamaades aretatud viinamarjasordid on haiguskindlad.
Viinamarjakasvatuses ei ole probleemiks talvekülmad, vaid kevadtalvine temperatuurikõikumine, hilisöökülmad. Seetõttu kasutatakse lõikusviise, mis võimaldavad talveks taimed katta.

Levinumad veiniviinamarjad on ‘Zilga’, ‘Hasanski Sladki’ (Eestis tuntud ka kui ‘Varajane Sinine’), ‘Rondo’ ja mitmed teised. Põhjamaadest on kõige kaugemale jõutud Taanis, kus 1993. aastal loodud viinamarjakasvatajate ühing koondab üle tuhande liikme, neist peaaegu kõik tootjad.

Eesti viinamarjateaduse ajalugu ulatub 1960. aastatesse, mil uuringutega alustas Tartu ülikooli taimefüsioloogia professor Heigo Miidla. Sordiuurimises on teinud suure töö Räpina aianduskooli õpetaja Jaan Kivistik, kelle kogutud andmete põhjal on koostatud ka Eestis soovitatud viinamarjasortide nimekiri ja valminud on esimene kirikuvein Räpina kiriku tarvis. Igal Eesti kirikul võiks olla oma armulauavein, valmistatud kiriku läheduses kasvavatest viinamarjadest.

Maaülikooli vein tulekul

Jaan Kivistiku soovitusi arvestades rajasime esimesed katseistandikud Kambjasse, Ruusmäele ja Saaremaale. Läinud suvi ei toonud veel arvestatavat saaki, kuid marjade biokeemiat sai juba uurida. Selgus, et veinisortides ‘Hasanski Sladki’ ja ‘Rondo’ oli hapete ja mahla kuivaine sisaldus sobiv veini tootmiseks. Vaja on veel katsetada sortide  koosmõju veinis jm. Mis nime maaülikooli punane vein kandma hakkab, on veel lahtine.

Järgmine põhjamaise viinamarjakasvatuse konverents tuleb Eestis.

Allikas: ajaleht Maaülikool 07.12.2006, Kadri Karp