"Euroopa Komisjon algatas rikkumismenetluse nitraadidirektiivi nõuete ebapiisava ülevõtmise kohta ning ühe korra on veeseadust selle tõttu juba täiendatud, kuid Euroopa Komisjon ei jäänud nende muudatustega siiski rahule. Seepärast tuleb veeseadust veelgi täiendada," selgitas keskkonnaminister Marko Pomerants senisest rangemate veekaitsemeetmete vajalikkust.

Olulisim muudatus on, et vedelsõnniku laotamise ajalised piirangud hakkavad kehtima sügisperioodil seni kehtestatust varem. Algselt oli planeeritud, et vedelsõnniku laotamise ajalised piirangud jõustuvad aastast 2023, kuid käesoleva eelnõu järgi kehtestatakse uued piirangud juba järgmisest aastast.

"Täna lubatakse sõnnikut laotada põllule kuni 1. detsembrini, aga kuivõrd ilm läheb külmaks ning taimede kasv aeglustub ja peatub juba oktoobrist, siis sõnnik, mis sel ajal põllule veetakse, uhutakse sealt sügisvihmade ja sulava lumega veekogudesse. Ehk väetamise eesmärk ei saa täidetud, see-eest reostuvad veekogud," selgitas Pomerants keeluaja varasemaks nihutamise põhjust.

Eelnõu järgi ei tohi 2018. aastal vedelsõnnikut laotada 15. novembrist kuni 20. märtsini ning 2019. aasta sügisel ei tohi vedelsõnnikut laotada enam 1. novembrist. Vedelsõnniku paisklaotamine on järgmisest sügisest keelatud alates 20. septembrist, seda seetõttu, et sellise sõnnikulaotamise viisi puhul on keskkonnareostuse risk kõige suurem.

Teise muudatusena tuleb edaspidi põlluraamatusse kanda ka koristatud saagi kogused. Seda märgivad põllumajandustootjad ka juba praegu üles, kuid praegu ei ole see kohustuslik. See on vajalik selleks, et põllumees saaks hinnata kultuuri külvieelselt koostatud väetamisplaanis planeeritud väetiste koguste kasutamise efektiivsust.

Kolmanda olulise muudatusena peavad need, kes kasutavad 100 ja rohkem hektarit haritavat maad ning kasutavad lämmastikku sisaldavaid väetisi, koostama väetamisplaani. Nõue on seotud nitraadidirektiivi nõudega, mille kohaselt tuleb taimi väetada saagi saamiseks piisava väetise kogusega ning vältida üleväetamist.

Veekeskkonda sattuv liigne fosfor ja lämmastik tekitavad probleeme nii jõgedes-järvedes, kui ka meres, muutes vee liiga toitainete rikkaks, mis omakorda põhjustab taimestiku, seal hulgas ka vetikate vohamist. Rohke taimestik aga halvendab oluliselt kalade elutingimusi ja võib viia ka nende hukkumiseni, nagu on näiteks Peipsi järves hapnikupuuduse tõttu juhtunud. Läänemere seisundi parandamiseks tuleb ainuüksi Eestil lähiajal lämmastikku vähendada 1800 tonni ning fosforit 320 tonni.

Fosfor ja lämmastik satuvad vette mitmetest allikatest, näiteks tööstusettevõtetest, reoveepuhastitest, põllumajandusest, metsandusest ja kalakasvatusest. Siiski langeb suurem tähelepanu põllumajandusele: Tallinna Tehnikaülikooli hinnangul on meie veekogudes inimese tekitatud saasteainetest ligi 72 protsenti lämmastikust ja 52 protsenti fosforist just põllumajanduslikku päritolu.

Allikas: Keskkonnaministeeriumi 13.10.2016 pressiteade