Aiandus.ee
Avaleht | Teated | Ilm | Kontakt
Maarjapäev, ka paastumaarjapäev, punamaarjapäev, kapsamaarjapäev - 25. märts (2016-03-25 10:36:54)


Üks tähtsamaid kevadtalviseid pühi, mille juures on olulisemad järgmised jooned ja nimetused: kevade alguspäev, naistepüha, ebaõnne metsiku viimise jm kommetega tõrjumine, kapsapüha, maagilise edu meelitamise püha.

Kirikukalendris tähistatakse Maarja paastumispüha, millega ta alustas pärast seda, kui peaingel Gaabriel teatas talle lapsest. Püha on tähistatud endistviisi ka pärast reformatsiooni ning Maarja-kultuse juurde kuulunud kujude ja altarite hävitamist.

Naistepühasid on talvises ja kevadises rahvakalendris mitmeid. Naistetöid siis ei tehtud, neist paljude suhtes kehtisid töökeelud, mille rikkumine oleks tinginud ebameeldivusi, soovimatute putukate ja loomade sigimist ja tööde jätku kadumist. Maarjapäeva tunnuseks on olnud punajoomise tava, mille tõttu saadi kogu aastaks õitsev välimus ja puna põsile. See oli päev, mil abielunaised pidutsesid ja käisid kõrtsis. Nagu kõigil naistepühadel, nii pidid ka maarjapäeval naistepeole või selle lähedusse sattunud mehed naistele välja tegema. 19. sajandil näiteks tõmmati eksikombel naistepühale sattunud mehele tanu pähe ja tõsteti ta üles, mille peale mehel tuli osta õlut ja viina ning naisi kostitada. Vastassugupoole kimbutamine, mängud, tembud, rituaalsed tantsud jm kuuluvad kõigi naistepühade juurde. See püha toimis nagu sotsiaalne ventiil, mis võimaldas raskest tööst ja igapäevarollist puhata. On teateid, et sel päeval riietuti valgesse, kanti valgeid rätikuid.

Külla minnes tuli puna kaasa võtta.

Maarjapäeva kui 'naiste väe' püha on 1990. aastatel pühitsetud asutustes ja kõrgkoolides lauludega päikest tervitades, saunas käies ja puna maitstes.

19. sajandil ja varem lubati tüdrukud maarjapäevast välja (aita) magama ja lisandus keskhommikune söögikord. Üldiselt käidi sel päeval veel kõrtsis teenijaid ja karjuseid kauplemas. Kui karjus oli juba peres olemas, tuli sellele pakkuda paremaid roogi.

Metsiku (õlest mees- või naisnukk, mõnedel teadetel tehti see eri aastail erinevast soost) metsa viimine on üks olulisemaid vanu tavasid, mis pikemalt säilis Läänemaal ja oli seotud rohkem vastlapäeva ja jõulude lõppu tähistavate pühadega. Sel puhul valmistati salaja õlenukk, mis viidi piduliku protsessiooniga metsa või vähemalt oma küla piiridest välja. 20. sajandi lõpukümnendeil oli sellel oma naljatlev funktsioon mitmesuguste seltside ja kogukondade üritustel.

Maarjapäevaks tuli lõpetada talvised naistetööd kangaste kudumine ja ketramine. Olulised oli mitmed maagilise taustaga kombed ja riitused: põllule tuli viia koorem sõnnikut (see tagas mõjukuse ka järgmistele koormatele, põllu viljakuse ja kahjurite vähesuse), liigutati viljaseemet, kiiguti rehe all viljaõnne.

Kapsamaagia. Vaadati üle säilitatud kapsad (palju seemneid ennustas kahjureid ja kehva saaki), külvati esimesed kapsaseemned. Suurte kapsaste saamiseks keriti suuri lõngakerasid ja küpsetati suuri pannkooke ning karaskeid. Viljandi-, Valga-, Võru- ja Setumaal nõuti seejuures valgete rõivaste kandmist, mis on kapsamaagias väga olulise tähendusega.

Linnulaastud

Puupinu eest tuli kinniste silmadega laastusid haarata ja need sülega tuppa tuua, siis leiab suvel palju linnupesi. Paarisarv laaste tähendas nii linnupesade leiuõnne kui ka mehelesaamist. Mõnel pool tähendas see hoopis edukat havipüüki.

Jätkus karja- ja põllumaagia: kanadele anti ühe võru seest süüa, et nad suvel koos püsiksid, kõnniti ümber karja, ümber oma maade või põldude, veeti nende ümber raudesemega ring. Selline tegevus takistas lisaks veel metsloomade ja haiguste tulekut üle piiratud ala.

Söödi seajalgu ja anti kondid sigadele. Kondid võidi viia ka põllule või metsa sõltuvalt sellest, kus taheti ja loodeti suvel sigu püsivat. Sellised maagilised tavad olid 19. ja 20. sajandil tuntud eeskätt Lääne-Eestis ja saartel. Seajalakonte on viidud ka pööningule või laka peale - taas lootusega toetada sigade kasvu ja edenemist.

Ida- ja Kagu-Eesti õigeusu alal on söödud kuivatatud kalu või haugi. Maarjapäeva peeti haugide kudemise alguseks, mistõttu sellise rituaalse toiduga tagati kalasaak.

Töökeelud

Maarjapäeval ja sellest alates oli rangelt keelatud õhtune tule valgel käsitöö tegemine, et vältida orase kahjustamist. Keelatud olid naiste käsitööd, nõelumine ja kudumine, samuti sõelumine, pea kammimine, põranda pühkimine.

Rituaalsed toidud

Maarjapuna (punaseks värvitud õlu, viin, vein, mahl), punased marjad. Ülepannikoogid. Karask. Ida- ja Kagu-Eestis kuivatatud kala ja haug.

Loodus

Kariloomi loodeti saata lühikeseks ajakski välja, mistõttu paljud teated kõnelevad kanadele ja sigadele võtme andmisest; hobusest, kes end nahasuurusel maalapil ära toidab jm. Karu tuleb pesast välja, ronk ristib poegi, vares hakkab pesa ehitama - kinnitavad vanad uskumused. Saabuvad esimesed rändlinnud, mistõttu hommikuti tuleb võtta linnupetet (toidusuutäis), et sa ei hakkaks kuivama ega eksiks ära. Ka muidu tuli olla ettevaatlik, sest saabuvad rändlinnud usuti endaga toovat haigusi, tedretähti, kuresaapaid jm.

Ennustamine

Kõige tuntum on olnud maarjapäeval seakontidega ennustamine. Need asetati põrandale ja pandi kokkuleppeliselt igale kondile tüdruku nimi. Kelle nimega kondi tuppa lastud koer esimesena haaras, see tüdruk sai esimesena mehele.

Ilmastikuendeid on erakordselt palju, enamasti ennustati selle päeva järgi kevadisi ilmu.

Lähemalt kirikutraditsiooni kohta vt http://www.newadvent.org/cathen/15464b.htm

Mida mujal tehakse

Kesk-Euroopas algab kevad, on esimene künnipäev ja karjapäev. Venelastel on naistepüha. Lätlastel on tähtis kapsakasvatuse päev nagu meil Lõuna-Eestis.

Metsik (maakuningas)

Metsiku tegemist on dokumenteeritud 17.-18. sajandi vahetusest 20. sajandi alguseni kui talupoegade ebajumalateenistust. Talupoegade kombe valmistada sügis-talvistel kalendritähtpäevadel õlgedest inimesekuju ning kanda see protsessiooni korras oma küla maadelt ära leiame vanadest kirjalikest allikatest nagu kirikuvisitatsioonide ja kirikukohtu protokollidest ning pastorite vastustest paganlike kooskäimiste kohta. Värvikad kirjeldused metsiku kohta on pärit Lääne-Eesti rannikult. 1680. aastal on kirja pandud ka kaks regivärsilist rahvalaulu, teine neist lõik metsiku tegemist saatnud laulust, mis on seni esimene teadaolev eesti regivärsilise laulu katke.

Metsiku tegemisega taotleti õnne põlluharimisel ja kalapüügil, karja ning kogu maa kaitset. Ühes kujuga kantakse õnnetused omalt maalt mujale. Toiminguid hoiti salajas. Varasemate teadete kohaselt viidi metsik välja kolmekuningapäeval või jõulutsükli lõppedes, ka vastlapäeval. Maarjapäeval metsiku viimise kohta on teada üksnes Fr. R. Kreutzwaldi kommentaar. On veel üksikteateid enne karjalaskmist (enne 1. aprilli) valmistatud õlekuju kohta.

Metsikut on seostatud kuradiga, nimetus tähistab ka teiseusulist. Metsikut on tõlgendatud kui ohvrit metshaldjale või metshaldja kehastust. Maakuninga nimetuse tõttu on teda aga seostatud ka maahaldja ja viljakusega.

Vt lähemalt http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/sator/

Kiikumine

Kiikumine oli vanasti seotud viljakasvu, loomaõnne ja tervise maagiaga. Varakevadistel tähtpäevadel kiiguti rehe all, hiljem ka laudas või laudalävel, eesmärgiks loomaõnn. Väljas kiikumine algas lihavõttepäevast, mille juurde kuulus vanasti ka esimene and kiigele (kindad, vöö). Kiiguti üldiselt jaanipäevani. Enamasti püstitati suur külakiik mäe otsa (sageli kunagisele linnamäele), vabale platsile, hiljem ka mõne talu maadele. Ühiskiikede kõrval oli 19. sajandil tavaline, et kiik püstitati päriseksostetud talu maadele ja seal kiikusid teenijad ja noorem rahvas.

Lastele tehti väiksemaid lauast kiikesid, noored ja lapsed hüppasid lauda.

Ka neil tegevustel usuti teatud pühadel olevat edendav tähendus.

Vt lähemalt Anu Visseli kiigetraditsiooni käsitlevast artiklisthttp://www.folklore.ee/tagused/nr21/kiiga.htm/

Linnupete

Toit või leivapala, mis tuli rändlindude kevadise saabumise ajal süüa hommikul enne majast väljaminekut, sest muidu lind petab ära. Hiiumaal ja mujalgi on paralleelütluseks lind 'situtab ära'. Kõige sagedasem on uskumus, et inimene, kelle lind on ära petnud, kuivab, jääb kõhnaks, on terve aasta haige, kaotab söögiisu ja jõu, ta nägu hakkab kolletama, pea valutab aasta otsa, ta saab köha, suu hakkab haisema, vananeb kiiresti, eksib metsa, saab vallaslapse jne, jne. See on üksnes valikuline loetelu kõigest, mis petetuga juhtuda võis. Kui olid lindu kuuldes söömata, tuli haarata (hammastega) puust kinni, et kahju üle kanda - selle peale kuivas puu inimese asemel ära. Sagedamini on soovitatud selleks puhuks leppa, ka kaske. Linnupette võtmine oli eestlastel üldlevinud komme, mis taandus alles 20. sajandi lõpul.

Lindude ohtlikkuse põhjuseks peeti asjaolu, et linnud on talve veetnud surmariigis või veekogu põhjas, nende kevadine saabumine tähistas tagasipöördumist ohtlikult alalt ja võimet haigusi edasi kanda.

Allikas: BERTA

Sisselogimine
Kasutaja
Parool
 - Registreeru
Reklaam
ansambel
Lingid

VÄETISEREGISTER
LINNUPELETUSPALL
TAIMEKAITSE-VAHENDID 2016
PUUVILJATAIMEDE KAHJUSTAJAD
VIINAMARJAD
TOALILLED
KOMPOST
OHUSTAVATE VÕÕRLIIKIDE NIMEKIRI
KÖÖGIVILJAD
TOMAT KASVUHOONES
EESTI KARTULISORDID
TAIMEHAIGUSED
EESTI TAIMED
EESTI SORDIVARAMU
TAIMEVAHETUS
SOOVITUSSORTIMENT
TURUSTAMISE STANDARDID
      Kui Sa oma aiamuredele mujalt lahendust ei leidnud, küsi foorumist
© Aiandus.ee Kõik õigused kaitstud. Selle portaali ühtki osa ei tohi jäljendada ega kasutada muudes väljaannetes ilma Aiandusinfo Oü haldaja kirjaliku loata.