Aiandus.ee
Avaleht | Teated | Ilm | Kontakt
Mardipäev - 10. november (2015-11-10 05:43:58)


Mardipäev on tänini elav rahvakalendri tähtpäev. Eeskätt teame seda mardisantide ehk martide ringijooksmise tõttu. Veel 20. sajandi alguses jooksid marti pigem noormehed ja selletõttu on püha seostatud näiteks noorte meeste initsiatsiooniga ehk vastuvõtuga meeste kogukonda. Tüüpilised olid tumedasse riietatud mardid, kelle tulek tõi kaasa viljaõnne. Varem on see olnud päev, mil tuli mõistatada ja mida peeti hingedeajaga kokkukuuluvaks – hinged tulid koju, mardipäev lõpetas hingedeaja. Pika traditsioonis püsimise jooksul on mardikombestik palju muutunud ja sulatanud endasse mitmeid uusi jooni.

Hingedeaja tõttu kehtis rida töökeelde - eeskätt lina ja villaga seotud naistetööd, kolistamine, et mitte häirida hingede rahu. Valmistati erilisi pühadetoite. Mardipäevast algasid tubased tööd ja talveaeg.

Kalendri-uurija Mall Hiiemäe on pidanud mardipäeva muistseks aastavahetuspühaks. Ka on seostatud seda surnute mälestamisega, eeskätt seepärast, et sarnase kõlaga nime kannab surmahaldjas mardus. Soomes nimetatakse novembrit marraskuuks ehk surnutekuuks ja samatähenduslik on ka meie hingekuu või kooljakuu, mis tähistab aga hoopiski oktoobrit.

Maskeerimine

Mardilaupäeval või mardipäeval liikusid algselt ringi mehed, 19. sajandi lõpupoole meesteks riietunud tütarlapsed. Ka hiljem on püütud pigem meestena marti joosta. 19. sajandil liiguti tihti juba ühise segakambana perest perre. Jooksmist alustati õhtupoolikul.

Martidel olid seljas musta või tumedat värvi rõivad või pahupidi pööratud kasukad. Kasutati igasuguseid käepäraseid vahendeid, nagu takkusid, millest tehti habe ja juuksed, tohtu, sammalt, oksi jm, millest sai valmistada maski või mida sai kasutada kostüümi juures, samuti vatti ja riideribasid. Maskid olid enamasti mõeldud näo varjamiseks ja seetõttu rohmakad ning koledad. Oluline oli varjata nägu ja muuta end täiesti tundmatuks. Ka seos tagasipöörduvate esivanemate hingedega tingis riietuse ja maskide valiku. Karvaseid rõivaid on usundi-uurijad seostanud viljakusega, eeskätt on meil teateid, et karvaste santide puhul on oodata head lambaõnne.

Linnades maskeeruti 20. sajandi keskpaiku poe- või omavalmistatud maskide abil loomadeks, ametimeesteks, kuraditeks, nõidadeks, kuulsateks sõdalasteks või muudeks tuntud tegelasteks, keda oli mõne tunnusliku joone abil lihtne jäljendada. Üha sagedamini piisas näo värvimisest, et mardiks minna. Linnades polnud tundmatuks jäämine enam ka nii oluline, sest nagunii tunti kaugemalt tulijaid vähem.

Kombeks oli peale laulmise ja pillimängu käratseda ja lärmata, kolistada, helistada kellasid, taguda esemeid kokku. Arvatavasti oli see kõik mõeldud halbade jõudude eemalepeletamiseks.

Mardirituaali juurde kuulus veel tammumine, rohmakas tantsimine ja ülespoole hüppamine, mida on samuti seostatud viljakuse taotlemisega. Igasugune üles upitamine, üles hüppamine ja tõstmine kriitilisel ajal või rituaali käigus taotles suuremaks ja pikemaks sirgumist.

Martidel ja kadridel olid alati ka vitsad kaasas, millega pererahvale löödi tervist, kuid ka nuheldi neid, kes olid olnud laisad: lapsi, kes lugeda ei osanud, tüdrukuid, kellel käsitöid oli vähe ette näidata, ninakaid. Usundilooliselt on mardi- ja kadrivitsa seostatud eluvitsaga, mistõttu see võis olla murtud üksnes osa puude küljest - nimelt mõned puud panid inimese ja looma hoopis kiduma, üksnes kask andis igal juhul tervist. 20. sajandil hakati käima koolimajades, kohvikutes, restoranides, nii nagu 19. sajandil käidi mõisas või hiljem ka seltsimajas mardisandiks. Üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid tähistasid püha oma ruumides peoga, Veljesto näiteks spetsiaalsete mardikarnevalidega.

Mardipere

Enamasti käidi ringi mardiperena, keda juhtisid mardiisa ja mardiema. Viimaste puhul oli lauluoskus ja sõnaosavus hinnatav ja vajalik omadus. Kõige tähtsam tegelane oli mardiisa. Kuid ka sellise pere liikmeil oli vabadus käituda oma väikese rolli kohaselt. Kamba suurus võis ulatuda üle paarikümne inimese nagu tänapäevalgi, kui minnakse terve klassi või sõpruskonnaga kuhugi külla, nt õpetajaid, klassikaaslasi või õppejõude külastama ja neilt mardinoosi saama.

20. sajandi esimesel poolel kasutati pikemate vahemaade puhul hobust. Vankrile või rekke oli hea andisid laduda. Hiljem on juba ka mootorrataste, autode ja muude sõiduvahenditega kohale sõidetud.

Mardikambad on omavahel võistelnud, on olnud ka erinevate mardiseltskondade kokkupõrkeid, andide röövimist ja teise seltskonna jälitamist. Enamasti on aga omavahel hästisobivad noored kohtudes koos edasi liikunud.

Tihti kuulus seltskonda pillimees ja häid lauljaid, sest mardi-kadrikombestikus on laulul täiesti eriline roll.

Mardiperre kuulusid kindlasti mardilapsed, kaasas võis olla erinevaid ametimehi, loomi ja muid elukaid, kes aitasid martide miniatuurse etenduse elavaks ja ainukordseks muuta.

Õlgedega maskeeritud

19. sajandil oli tavaline veel õlekubuks või viljahakiks maskeerumine. Õlest tehti muidugi ka patse ja vöid, piits või õletuust, saba, müts või mütsi ilustus. Sellised kohmakad olendid tõid viljaõnne, kuid olid ka ohtlikud külalised, sest mahapudenenud õled ja terad tuli koguda ja põletada.

Kuni viimaste aastateni on mardid visanud tuppa viljaõnne, s.t visanud peoga toapõrandale viljateri, herneid, tangu või riisi, soovides viljaõnnele jätku.

Loomamaskid

Eeskätt Lääne-Eesti ja saarte maskeerimiskombestik on väga sarnane Skandinaavia tavadega ja seetõttu on just sellel alal ka palju erinevaid loomamaske või lausa loomadeks rõivastumist.

Mardikombestikku kuuluvad eeskätt mardi(ka kadri)karu, kuid ka mardihobune, mardisokk (sama maski kasutati ka aastavahetusel), mardilammas ja mardikurg. Läänemaal ja Saaremaal on paiguti käinud ringi ka mardihani.

Maskeerumine toimus võimalikult lihtsalt: poeti näiteks kahekesi teki või lina alla, mõnikord jäi teine n.-ö ratsanikuna poolest saadik nähtavaks. Kure ja hane juures kasutati valget lina, suurrätti, kuuevarrukast pistetud käsi kujutas linnupead. Muude loomade puhul aitas pahupidi kasukast, soku puhul ka uhkest sarvedega peast, mis tihti oli kepi otsa pistetud.

Miks maskeeruti loomadeks? Seletusi on sellelegi tavale palju, alates sellest, et surnute hinged liikusid ringi erinevate loomade ja lindudena, et osa neist kujutas endast kunagisi loodusjõude ja -haldjaid, viljakushaldjaid, ka pimeduse deemonlikke esindajaid.

Inimesed ja rahvad

19., eriti aga 20. sajandil võttis hoogu erinevateks ametimeesteks või teisest rahvusest inimesteks rõivastumine. Näiteks riietuti kireva riietusega mustlaseks, mis ühtlasi lubas kaartidega ennustada ja kätt vaadata. Tahma või värvidega määriti end ka mooramaa meheks või neegriks. Tänuväärseks maskeerimisvõimaluseks ja rollijooniseks said rätsep ja korstnapühkija, kingsepp, meremehed, arst, sõdurid ja sõjapealikud, kuid hiljem ka raamatute ja filmide kangelased, nagu Pipi Pikksukk, Tarzan ja paljud teised.

Ketrajasant

Ilmselt vana päikesekultusega on seotud ketrajasandi liikumine mardipäeval või siis mardiema, kes ketrab ja laulab ketrajasandi laulu või lihtsalt jutustab oma tegevusest. 19. sajandil oli sellisest kunagi kindlasti ülimalt tähtsast tegelasest teateid eeskätt Lõuna- ja Lääne-Eestist, kus mitmed tavad säilisid pikemalt. Ketrajad liiguvad sügisestel tähtsatel üleminekupühadel ringi ka muudel rahvastel, näiteks ida- ja lääneslaavlastel. Kommet on seostatud päikesekultusega.

Näljasandid

Mardipäeval oli Lääne-Eestis ja saartel tavaks, et üksikult liikusid päeva ajal ringi vaesed naised, kogudes endale toitu ja riideid. Siis ei pruukinud neil ka endid maskeerida.

Mardirituaal

Mardirituaalil oli üsna kindel ülesehitus, ehkki erinevaid osi võidi esitada pikemalt ja lühemalt. Mitmesugused improvisatsioonilised osad muutsid selle palju atraktiivsemaks ja keerukamaks, kui tänase kokkukuivanud traditsiooni ja arhiivimärkmete põhjal võiks arvata. Võime kindlalt väita, et iga mardiseltskond oli omanäoline, sõltudes liikmete ettevõtlikkusest ja ideedest. Mardid alustasid ukse taga:
a) sissepalumislaulu ja koputamisega. Sissetulemislaulus kirjeldati oma teekonda, paluti peretütrel "lõõtsuda lõke lõukasse". Tuppa astumisel teretati mõne vana ja traditsioonilise tervitusega, nt "Tere, jumal teie tuppa!". Mardiisa võttis tuppatulemisel kaelakotist peoga viljateri vm ja külvas põrandale viljaloitsu saatel.
b) järgnes martide tantsimine ja tantsulaul, millele liitusid laste ja käsitööde kontrollimine, loomade ja ametimeeste etteasted, mõistatuste küsimine vilja ja karja edendamiseks ja muu suhtlemine pererahvaga, samuti igat liiki mängud. Eespool oli juba juttu, et marditants oli pigem rituaalne liikumine või tammumine kui tants tänapäevases mõttes. Ka mõistatamine ja mõistujutuga oma teekonnast rääkimine ning andide palumine on olnud erilise tähendusega ja kuuluvad kommete hulka, mille vahendusel usuti näiteks kariloomi edenevat. Paljudest asjadest ei võinudki aga veel 20. sajandi alguses uskumuste kohaselt täiesti otsesõnu rääkida, sest siis meelitanuks see ligi metsloomi ja deemonlikke jõude, rikkunuks sigivuse ja edu. Vili külvatud, andis mardi-isa vitsakimbuga igale majalisele hoobi ja soovis: "Terveks!" või "Tooreks, terveks!"
c) tunnistamislaulus uuritakse peretütarde või laste virkust.
Lääne-Eestis järgnes siinkohal mardiema laul või ketramine koos vastava jutuga. Mardiema palub endale lauluga riiet või lõnga.
d) mangumislauluga palutakse pereisalt ja pereemalt andeid: liha, kapsaid, vorste, poolikuid seapäid, õlut jm. Lääne-Eestis, kus laulud on olnud lühemad, palub mardiisa aga hoopis mõistukõne abil andeid. Selle peale annab pererahvas martidele koti sisse magusat, õunu, kaalikaid, saia, raha jm.
e) andide saamisele vastab mardipere omakorda tänulaulu või sajatusega juhul, kui annid olid väga nirud; enamasti sajatati selliste perede ukse taga, kes sisse ei lasknud.
Esmalt tänatakse andide eest, siis pöördutakse talupere iga liikme poole ja soovitakse viljaõnne, peremehele hobusteõnne, sulastele koerteõnne, miniale lasteõnne, tütardele ja poegadele kosilaseõnne ja pruudiõnne, pereemale karjaõnne. Tänulaulu ajal võidi samuti külvata vilja põrandale.
f) hüvastijätulaul lõpetab mardiskäigu. Tavaliselt lauldi lahkumislaulu uksest väljumisel või õues, ainult Lõuna-Eestis lauldi seda toas enne väljumist. Lahkumislaulus jäetakse pererahvaga jumalaga, soovitakse head edenemist ja lubatakse järgmisel aastal tagasi tulla. Ennustatakse kadrisantide tulekut, kes kontrollivad, mida pere noored vahepeal on õppinud ja teinud.

Reeglina korrati igas peres umbes ühesugust tegevust, kuid jutt mugandati ja sõltus alati konkreetsest perest.

Mardilaulud

Mardilaulud kuuluvad koos kadrilauludega pikimate regivärsiliste kalendrilaulude hulka. Laul on tsükliline; igale tegevusele vastab konkreetne laul. Laulud algavad tervituse ja kirjeldusega, et tullakse kaugelt maalt või taevast ja ollakse teel külmetanud, mistõttu palutakse lasta tuppa sooja. Kirjeldatakse laste rasket olukorda, kellele palutakse ande. Räägitakse soovitavatest andidest ja tänatakse, soovides igale pereliikmele oma õnne: peremehele hobuse- ja perenaisele karjaõnne, perele lasteõnne, noortele peiu- ja pruudiõnne.

Kardetud olid suhteliselt lühikesed sajatused või laulukesed, kus loomulikult kõigest eelnimetatust ilmajäämist kuulutati, nälga ja surma ennustati. Paljud väljendid olid erakordselt värvikad, nagu "susi sittugu su supipatta", "saagu sul savitsed lapsed" jm.

Juba 19. sajandi alguses on mardid laulnud aga rituaali käigus ka uuemaid laule ja pillimehed esitanud uusi tantsuviise. Nii tehakse tänagi – mardid laulavad lisaks vanadele, kaasajal küll koolis õpitud lauludele, ka igasuguseid moe- ja uuemaid laule, samuti lastelaule. 20. sajandil nihkus mardikomme aina enam laste tavaks, eriti pärast Teist maailmasõda.

Kui juhtumisi marte majja ei lastud, siis võisid mardid ukse sulgeda puudega, hobuse või vankri katusele viia ja igasuguseid muid tempe teha.

Aga ka majja saamine ei kindlustanud tempude eest, sest mõnikord tassiti vargsi teise peresse osa majariistu, pilluti põrandale linaseemneid või riisi, määriti juhtumisi pererahvas nõe või tahmaga, visati hoopis vett kaela (võrdle kadrititega, kes ilmast ilma pissis pererahva märjaks). Paljudel neist vempudest usuti olevat õnnestav, edu ning viljakust tagav mõju.

Mardipidu

Kohe pärast andide kogumise lõppu võidi jagada annid omavahel võrdselt ära, nagu tihti tänapäeval tehakse. Kui sanditamas käisid noored inimesed, peeti mardipidu päeva või paari pärast. Peoks valmistati kogutud kraamist toitu, mehed jõid mardiõlut. Pidu võis kesta mitu päeva. Enamasti oli selle paigaks seltsimaja, varem ka mõni suurem talumaja.

Mardipulmad

Lääne-Eestis oli tavaks pidada mardipulmasid, mis kestsid vahel pikemat aega. Sinna kutsuti ka pered, kellelt oli ande saadud. Peo ajal võidi jäljendada pulmasid, st valiti pruut ja peiu ning mängiti maha suurem osa pulmakommetest. Üldiselt tehti mardipulmadeks ohtralt sööki ja varuti mardiõlut, lauldi ja tantsiti igasuguseid uuemaid seltskonnatantse. Mängiti igat laadi mänge ja jäljendati pulmanalju. Mõnikord on pulmakommete juurest sujuvalt jõutud mardilapse ristimiseni.

Mardisantide tavasid on võrreldud 17. sajandil tuntud mängutubadega, kus mardipäevast jõuludeni oli kombeks koguneda õhtuti suuremasse tallu, juua õlut ja tantsida. Mängutube on peetud ka noorte erootilise suhtlemise kohaks.

Mardikarnevalid

muutusid populaarseks 20. sajandil lasteaedades, koolides, seltsides ja töökohtades. Valiti paremaid maske ja kostüüme, võisteldi ja tantsiti. Mõnel pool toimus mardirongkäik.

Pilte koolide ja asutuste mardipäevast leiab veebistki.

Vanalinna hariduskolleegium 2002

Tallinna Läänemere Gümnaasium

Martide päev

Mardi-nimelistel oli eriline päev, neil tuli välja teha, kuid ka mardisandid külastasid heal meelel peresid, kus elas mõni Mart.

Töökeelud

Kehtis linatööde keeld (eriti Lõuna-Eestis) - linakasv ei edene; lambaniidu keeld mardipäevast kadripäevani - lambad ei edene.

Keelati veel naiste lina-, villa- ja käsitööd - lambaedu kaob. Mardipäeval tuli santidele käsitööd ette näidata. Ei tohtinud tööd teha ega kolistada.

Rituaalsed toidud

Nagu paljudel Kesk-Euroopa rahvastel, nii ka Eestis oli sümboolne toit mardihani või muu linnu liha, eeskätt on tapetud kukkesid ja kanu. Kukeliha söömine arvati kindlustavat hobuseõnne. Söödi ka sea- või lambaliha. Põhja-Eestis valmistati veel toiduks seapea. Sellegi tava poolest kuulub mardipäev vanade oluliste tähtpäevade hulka, nagu vastlad, jõulud või tõnisepäev. Tehti mardimaugud ehk tangu- ja jahuvorstid. Lõuna-Eestis küpsetati karaskit ja Põhja-Eestis kapsast.

Mardihani

Lääne-Euroopas kuulus juba 1171. aastal mardihani mardipäeva juurde. Selle põhjuseks on peetud asjaolu, et haned olid selleks ajaks piisavalt nuumatud. Hane on kujutatud piiskop Martinuse kõrval pühapiltidel, sest legendi järgi oli ühe tema jutluse ajal sekkunud korduvalt oma kaagatamisega hani. Piiskop lõpetanud jutluse, esitanud tellimuse, mille järel talle serveeritud ninakas hani praena. Teise legendi järgi peitnud ta end piiskopiametisse valimise eest, kuid hani reetnud ta asupaiga.

Hane on peetud veel haldja kehastuseks ja pühaks linnuks.

19. sajandil söödi hane eesti jõukamates peredes, kuid Tallinnas on näiteks 1545. aastal mardipäeval hani olnud tavaline toit.

Mida teised teevad

Mardipäev oli enne kalendrimuutust 22. novembril, kuid reformiga sattus suhteliselt lähedale teistele vanadele pühadele. Dionysose, kreeka veinijumala päeva pühitseti 11. novembril, mistõttu mardipäeva seostatakse päris palju joomisega. Väljendid mardinaps ja mardiõlu on tuntud paljudel rahvastel. Vanades puukalendrites on mardipäeva juurde enamasti märgitud ka hani, mida süüakse kõikjal Euroopas, v.a Briti saartel, kus hani kuulub mihklipäeva toitude hulka. Hane rinnaluuga ennustati talve: valge kont tähendas lund, must lumetut talve.

Inglismaal kutsutakse mardipäeva ka kõhuvalupäevaks, sest süüakse ohtralt liha, farmitöölistel on luba külastada sugulasi. Üldiselt tapetigi mardipäeval loomi ja soolati talveks liha. Šotimaal ja Põhja-Inglismaal kutsutakse näiteks nuumhärga ja ka muid mardipäevaks tapetud loomi mart. Inglismaal valmistati veel erilist mardiliha, mida suitsutati kaminakorstnas. Veel tehti verivorsti ehk nn musta mardipudingut. Üldiselt olid kõikjal Euroopas, nagu meilgi, keelatud ketrus- ja villatööd ja väga laialt tuntud mõiste mardisuvi, mis tähistab vaikseid ja päikselisi ilmu.

Prantsusmaal on tavaks faire le Saint-Martin ehk marti tähistada veinijoomisega.

Itaalias avatakse mardipäeval koolid, süüakse liha ja mõnel pool küpsekartuleid. Lapsed käivad raha kogumas maiustuste jaoks. Veneetsias on see kohavahetuseks ja kolimiseks sobiv päev.

Kreekas algab uus kirikuaasta.

Rootsis valmistatakse mardihani Marten Gas ja pidutsetakse. Hane süüakse ka Saksamaal, kuid seal liigub mõnes paigas ringi ka mardivana (Martinimann, Pelzmärte), kes viib kingitusi. Lapsed laulavad mardilaule, millega palutakse mardivekke (maiustusi) või mardileiba - mehekujulist leiba. Lauldes kantakse tähekujulisi laternaid.

Hollandis käivad lapsed sanditamas.

Ameerikas liiguvad laste rongkäigud laternate ja mardilauluga tänavail. Enamasti viivad lasteaiad, koolid või kirikud lapsed organiseeritult tänavaile. Saksa taustaga aladel käiakse vastastikku külas ja maitstakse rohkeid piduroogasid.

Asatru liikmed pühitsevad Einherjar'i, mis on pühendatud 432 000-le jumalaid kaitsvale sõdalasele.

Paljudes riikides tähistatakse 11. novembril Esimese maailmasõja lõpupäeva kui mälestus- või veteranide päeva (USA, Kanada), see on ka Poola iseseisvuspäev.

Mart

Mardipäev on Tours'i piiskop Martinuse surmapäev (11. november). Püha Martinust kujutatakse enamasti noore sõjamehena. Legendi järgi kohanud ta Gallias alasti kerjust, lõiganud oma keebi pooleks ja ulatanud teise poole kerjusele. Öösel sai ta ilmutuse, et see oli hoopis Kristus, kellele ta oma mantlist poole annetas. Ilmutuse mõjul laskis ta end ristida, 371. aastal sai temast Tours'i piiskop. Keebipool kujunes tähtsaks reliikviaks, mida hoidsid oma varanduse hulgas frankide Merovingide soost kuningad.

Teise legendi järgi sisenes kord öösel uksele koputamata tema tuppa kurat, hoides käes verega täidetud sarve ja väites, et tappis äsja hoovis ühe kristlastest. Hiljem selgus, et kurat luiskas, sest tegelikult oli kloostriülem lasknud härja tappa. Siiski otsustas selle juhtumi järel Martinus hävitada kõik ümberkaudsed paganate pühapaigad, et teha kuradi võimule lõpp.

Pühak nägi peagi kõikjal enda ümber kuradeid ega saanud kuhugi minna ilma oma isikliku kuradita. Martinuse asutatud on Maius monasterium ehk Marmoutier.

Ühe legendi järgi tulnud talle palverännakul Rooma vastu kurat ja irvitanud, et ta ei ratsuta nagu piiskopile kohane. Seepeale muutnud Martinus ta muulaks, hüpanud selga ja jätkanud teekonda, kannustades laiska looma ristimärgiga. Kurat vastanud ladinakeelse sentensiga.

Püha Martinus on Prantsusmaa, Saksamaa, veinimeistrite, viinamarjakasvatajate, kõrtsi- ja hotellipidajate, hobuste, hobusemeeste ja sõdurite patroon. Aitab alkoholismi vastu.

Hiljem on hakatud luterlikes maades tähistama päeva 10. novembril, protestantismi rajaja Martin Lutheri sünnipäeval.

Meil seostatakse mardipäeva ikka Martin Lutheriga. Sellega seoses on levinud ka mitmesuguseid legende ja seletusi Lutherist kerjusena ja tema naisest, kes samuti kerjusena ringi liikunud.

Taive Särg muusikast mardi- ja kadripäeval

Sanditamislauludeks nimetatakse pikemat laulude tsükkel, mille saatel mardi- või kadrisandid külastasid iga peret. Tsükli osad keskendusid tegevuse olulistele punktidele: laulmine väljas ja sisse palumine, teretamine, õnnistamine, tantsimine, ketrajasandi laul, andide palumine, tänamine ja soovimine. Kogu tseremoonia kulges tavaliselt kindlas järjekorras üsna kiires tempos. Kui pererahvas sante sisse ei lasknud, siis ka sajatati. Sajatused on tavaliselt rütmilised lugemised või üksikud laused.

Sanditamislaule lauldi sageli üheskoos ilma eeslauljata. Siiski olid olemas eestvedajad ? mardi-kadri isa ja ema. Kuigi naised mäletasid Eestis vanu laule rohkem kui mehed, on suhteliselt palju mardilaule salvestatud ka meestelt, sest mardisandis käimine kuulus rohkem meeste kombestikku.

Sanditajate teekonda õues saatsid erinevad laulud, pillimäng, hõiked, kellahelistamine ja ka muu lärmitsemine. Sanditamisele järgnes ühine pidu (sandiõhtu, mardi- või kadripulm), mida eriti suurelt peeti Lääne-Eestis. Sinna juurde kuulus tavaline pidude muusika: laul, pillimäng, tants.

Mardi- ja kadrilaulude viisid

Mardi- ja kadrilaulude viisides on palju ühist, sageli oligi mõlema laululiigi jaoks üks ja sama viis. Sanditamislauludes kasutatakse nii vanemaid, kalendrilaulude tüüpilisi rühmaviise, kui ka uuemaid, mõnikord ainult sanditamislaulude juures esinevaid spetsiaalviise. Võrreldes muude kalendrilauludega tuleb sanditamislauludes, (eriti just kadrilauludes) ette rohkem uuemaid kaherealisi viise, Lõuna-Eestis ilmneb neis kohati Läti mõju. Uuema viisi võtmine näitab hilisemat, tegelikult elavat traditsiooni, ajaga kaasa minekut. On olemas isegi üksikuid uuemaid lõppriimilisi sanditamislaule.

Karksi kalendrilaulud on suhteliselt ühtlase meetrumiga, kuid soovimise osas on rütm kohati ebakorrapärasem kui sissetulekulauludes (teekonna kirjelduses). See võiks viidata mõlema osa erinevale algele, näiteks sellele, et soovid on olnud algselt proosavormis või kõnelähedased loitsud, mis lausuti üksi.

Niisugust soovide ükshaaval ütlemist või hüüdmist on kuulda mitmetes helisalvestustes ja tänapäeva Kihnu kadrikombestikus.

Mardi- ja kadritantsud on väga erinevad, martidel vast kohmakamad ja ägedamad, kadridel tasasemad. Tantsu saateks oli spetsiaalne tantsulaul või pillimäng.

Ketrajasandi laul on arvatavasti teistest uuem, selle viis kuulub pigem koduste tööde laulude juurde. Mall Hiiemäe järgi kujunes ketrusestseen lauluks alles siis, kui toiming sai andide palumise või töödekontrolli funktsiooni.

Lõuna-Eesti mardi- ja kadrilaulud on refräänilised, igale reale lisandub üks või kaks korda märti, katri, kadrikoo vms. Igakordse refrääniga nagu tuletatakse meelde, kelle nimel esinetakse.

Näiteid Lõuna-Eesti viisidest

Lõuna-Eesti piirkonda kuuluva Mulgimaa vanematele viisidele on väga iseloomulik lühike ühesõnaline refrään: märti, kadri.

Näiteid Mulgimaa mardi- ja kadrilauluviisidest.

Põhja-Eesti sanditamislaulude vanemas kihistuses esinevad ühe- või kaherealised kitsa ulatusega viisid, mille lõpuheli peetakse pikemalt kinni.

Põhja-Eestis esineb rohkem mitmekesisust eri maakohtade ja ka laulutsükli eri osade vahel. Lahkuminekuid esineb nii muusikalises stiilis kui üksikutes esitamisnähtustes, näit tempos. Sageli esitatakse erineva viisiga laulutsükli muud osad ja tants.

Martide tants oli varemalt hüppetants 3/4 taktis, mille viisid tuletavad meelde kas labajalavalssi või polkamasurkat (viruvalssi). Lauldavaid marditantsuviise on leitud kõige rohkem Lääne- ja Põhja-Eestist.

Näiteid Põhja-Eesti mardi- ja kadrilauluviisidest.

Põhja-Eesti piirkonda kuuluvas Lääne-Eestis valitseb mardilauludes kohati hoogne meestepärane uuem esitusstiil, kus on suhteliselt teravad rõhud ja ulatuslikud viisikäigud. Kadrilauludes on niisugune stiil haruldasem.

Allikas: BERTA

Sisselogimine
Kasutaja
Parool
 - Registreeru
Reklaam
ansambel
Lingid

VÄETISEREGISTER
LINNUPELETUSPALL
TAIMEKAITSE-VAHENDID 2016
PUUVILJATAIMEDE KAHJUSTAJAD
VIINAMARJAD
TOALILLED
KOMPOST
OHUSTAVATE VÕÕRLIIKIDE NIMEKIRI
KÖÖGIVILJAD
TOMAT KASVUHOONES
EESTI KARTULISORDID
TAIMEHAIGUSED
EESTI TAIMED
EESTI SORDIVARAMU
TAIMEVAHETUS
SOOVITUSSORTIMENT
TURUSTAMISE STANDARDID
      Kui Sa oma aiamuredele mujalt lahendust ei leidnud, küsi foorumist
© Aiandus.ee Kõik õigused kaitstud. Selle portaali ühtki osa ei tohi jäljendada ega kasutada muudes väljaannetes ilma Aiandusinfo Oü haldaja kirjaliku loata.