Aiandus.ee
Avaleht | Teated | Ilm | Kontakt
Hingedepäev - 2. november (2015-11-02 01:31:21)

Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati 1006. aaastal 2. november hingedepäeva ehk usklike surnute mälestuspäevana. Eestlastel jääb hingedepäev hingedeaja sisse. Hingedepäeva on nimetatud juba 14. sajandi allikates, kuid tema tähistamine (nagu ka 1. november ehk pühakutepäev) on jäänud omauskumustele tugineva hingedeaja varju. 1990. aastatel levis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad.

Hingedeaeg

Sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Põhjarannikul on seda nimetatud ka jaguajaks. Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud erineval ajal, kas siis oktoobris-novembris, eriti enne mardipäeva, mõnikord aga juba perioodil, mis algab pärast mihklipäeva. On ka arvamusi, et hingedeaeg eelnes vahetult jõuludele või paiknes novembris. Hingedeaja sisse on kuulunud kindlasti hingedepäev.

Hingedeajal (neljapäeva õhtuti) oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära.

Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd.

Hingedeaja ilmad arvati olevat pimedad, udused ja sumedad.

Jaguaeg

Umbes 1. novembrist mardipäevani kestnud periood, mida tähistati põhjarannikul Jõelähtmest Jõhvini. Jaguajal oodati hingi koju ja kostitati neid. Õhtuti mõistatati ja ei tohtinud kedrata. Kogu kombestik sarnanes mujal tähistatud hingedeajaga. Kalendriuurijad on arvanud, et jaguaeg/hingedeaeg on olnud muistse aastavahetuse tsükkel, aeg, mil ühitati kuu- ja päikese-aasta.

Hingesandid

19. sajandil ja 20. sajandi alguses on Mulgimaal käidud õhtuti valgesse rõivastatult vaikselt või uludes akende taga või perest peresse. Hingesandid olid enamasti lapsed. Andeid nad ei palunud, kuid neile anti igasugust surnute mälestamise juurde kuuluvat toidukraami: käkke, pähkleid, ube, herneid.

Hing

See vana läänemeresoome ühissõna märgib elualget inimeses, loomades ja muus looduses ning on olulisemaid kujutelmi rahvausundis. Hing asub kogu kehas, kuid ka üksikutes elundites, veres, juustes ja küüntes. Hingekujutelmaga kuuluvad kokku sellised nähtused nagu vari ja hingamine ehk hingus, samuti nimi. Kõigi nende koosmõjul oli inimese hingejõud tugevam või nõrgem. Näiteks lastel oli hing nõrgem kui täiskasvanutel. Hinge sisaldavaid kehaosi, nagu juukseid, küüsi, verd, ei jäetud kunagi laokile, et nende kaudu ei saaks keegi omanikku mõjutada või haigusi saata. Näiteks laialiloobitud või õue visatud juustega seostati peavalu. Lõigatud ja mahaloobitud küüntest sai kurat või päkapikk endale nähtamatuks tegeva kübara.

Hing (irdhing) võis kujutluste kohaselt kehast ajutiselt (magamise, haiguse, minestuse ajal) lahkuda kas nähtamatuna või nähtavalt inimese enda, erilise hingeolendi (tuulispask, luupainaja, virmalised) või hingelooma (mesilane, liblikas) kujul. Surm tähendas hinge jäädavat kehast lahkumist (inimene "heidab hinge"). Selle järel liikus hing kas mõnda olendisse (uuesti inimesse, looma või lindu), suundus teispoolsusesse või tegutses endise omaniku esindajana edasi elavate keskel (käis hingedeajal kodus, liikus teatud aja ringi kodukäija või kummitusena).

Mida teised teevad

Keskajal oli kombeks valmistada hingedepäevaks hingekakkusid (hingeleiba). Lapsed käisid perest perre lauldes lihtsat laulukest ja paludes kakku nagu tänasedki sanditajad. Iga kogutud kaku juures pidi lugema palve annetaja surnud sugulase heaks, et see pääseks taevasse. Tänase päevani on briti saartel ja muudes paikades tavaks, et lapsed liiguvad lauldes ringi ja koguvad ande.

Taive Särg hingesantide lauludest

Võrreldes mardi- ja kadrisantidega on sanditamiskombestikus haruldasemad hingesandid, rahvapärase nimetusega hinged, kes olid vähemalt rahvaluule kogumisperioodil tuntud peamiselt Mulgimaal.

Laulutekstid on lühikesed ja pigem naljatlevad, neis mainitakse Paistu kabelivahti Kella-Ritsu. Nagu mäletavad kohalikud elanikud, olevat ta surnud möödunud sajandi lõpul. Niisiis vähemalt need konkreetsed laulutekstid (võib-olla ka ebatavalise kujuga viisid) on uuemad ja pärit pigem Paistu poolt. Karksi hingesandilaulude teadjad on sündinud aastail 1883-1893, nii võib olla tegemist lauludega, mis olid tuntud küllaltki lühikese perioodi jooksul.

Viisiga hingesantide laule on teada vähe. Refrääniks on uu-uu-uu, mis meenutab hauatagust häälitsust, kõla ja struktuuri poolest ka slaavi tavandilaulude huikerefrääne (g)u-u-u. Viiside poolest sarnanevad hingesantide laulud üldiselt Mulgimaa vanemate kalendrilauluviisidega, kuid viisikujud kalduvad kesksest traditsioonist kõrvale.

Mall Hiiemäe peab võimalikuks, et komme ise on lauludest palju arhailisem ning seotud hingede ärasaatmisega, sinna juurde kuulusid iseloomulikud häälitsused ja rääkimisest hoidumine. Muistsel hingedeajal kehtis üldse vaikusenõue. Mõnel pool siiski tantsiti ja mängiti pilli. Laulude asemel on üldisemalt levinud kõnelised pöördumised hingede poole, otsekui suunamaks külaliste tegevust ning ka soovid, et hinged edaspidi põldu ja karja hoiaksid.

Allikas: BERTA - Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas

Sisselogimine
Kasutaja
Parool
 - Registreeru
Reklaam
ansambel
Lingid

VÄETISEREGISTER
LINNUPELETUSPALL
TAIMEKAITSE-VAHENDID 2016
PUUVILJATAIMEDE KAHJUSTAJAD
VIINAMARJAD
TOALILLED
KOMPOST
OHUSTAVATE VÕÕRLIIKIDE NIMEKIRI
KÖÖGIVILJAD
TOMAT KASVUHOONES
EESTI KARTULISORDID
TAIMEHAIGUSED
EESTI TAIMED
EESTI SORDIVARAMU
TAIMEVAHETUS
SOOVITUSSORTIMENT
TURUSTAMISE STANDARDID
      Kui Sa oma aiamuredele mujalt lahendust ei leidnud, küsi foorumist
© Aiandus.ee Kõik õigused kaitstud. Selle portaali ühtki osa ei tohi jäljendada ega kasutada muudes väljaannetes ilma Aiandusinfo Oü haldaja kirjaliku loata.