Jaagupipäev (Jakobi päev) on kesksuvepüha, heinatööde lõpu ja viljalõikuse algusdaatum. Jaagupipäeva järel polnud enam piisavalt heinakuivatusilmasid, ka arvati, et Jaagup pistab raudvarda heina – seda on paha niita ja see pole maitsev. Koju toodi maagiline viljapeotäis, mis pandi aita või majapalkide vahele. Lõuna-Eestis maitsti sel päeval värsket kartulit, üldisemalt aga värsket kala. Oli veel üks maagiline tava: naised pöörasid käte vahel kapsapäid, et need suured pead kasvataksid ehk pööraksid, üldiselt oli aga kapsaaeda minek keelatud. See päev andis uskumuse kohaselt juur- ja puuviljale maitse.

19. sajandil uuendati või lõpetati rendilepinguid, mistõttu jaagupipäev kuulus kolimispäevade hulka. Samuti kadus ära keskhommikune puhkeaeg. Kihnus algas jakobipäevast neljapäevaõhtune (paiguti ka pühapäevane) ülalistumine. Tehti käsitööd, poiste tulekul tantsiti.

Milline ilm on jaagupipäeval lõunani ehk hommikupoolikul, selline talv on jõuludeni; õhtupoolne ehk pärastlõunane ilm ennustab jõulujärgset ilma.

Käole hakkab odraokas kurku minema ja ta lõpetab kukkumise.

Rituaalsed toidud

Uudseleib ja uudsepuder, värske kartul ja kala.

Töökeelud

Keelatud oli maasikate korjamine – jääd uniseks.

Jaakob

Apostel Jaakob, Jeruusalemma piiskop, kelle tähendamissõnad levisid laiemalt alates 4. sajandist on jaagupipäevale nime andnud. Pühamehe kohta levinud pärimuse järgi ei joonud ta veini ega söönud liha, ei püganud juukseid, ei võidnud ennast, vaid pesi veega. Ta hukati juutide poolt.

Allikas: BERTA