Aiandus.ee
Avaleht | Teated | Ilm | Kontakt
Turbataimla tegemine

Mitmed tuntud aiataimed (rododendronid, kanarbikud, erikad jt) vajavad normaalseks arenguks happelist pinnast. Neile sobiv pH tase on 4-5 ühikut. Tavaline aiamuld on enamasti 6,5-7,5. Näiliselt on ju vahe tühine. Kas tasub selle paari pügala pärast muretseda? Kindlasti tasub! pH olemus on üsna keeruline - negatiivne logaritm vesinikioonide kontsentratsioonist lahuses. Seega tegelikult on vesinikioonide koondumus happelembestele taimedele sobivas mullas 100 korda suurem kui aiamullas. Sauna ei lähe ju keegi 0 °C juures, ikka köetakse esiteks leiliruum +100 °C-ni ja alles siis saab saunamõnusid nautida. Järelikult peame midagi tegema, et oluliselt suurendada happelembeste taimede juurte piirkonnas vesinikioonide arvu.

Turvas auku või kuhja?

Käepärane happeline materjal olukorra parandamiseks on turvas. Selle saame taimede juurte ümber paigutada kahel viisil: võime kaevata pinnasesse augu, täita selle turbaga, millesse istutame taime või puistame maapinnale kuhjakese turvast ja istutame selle otsa taime. Paraku asi nii lihtsalt ei käi - mõlemad võtted vajavad täiendavaid meetmeid, et keskkord taime juurte ümber pikemat aega happelisena püsiks.

Aukuvisatud turvast ümbritseb tunduvalt vesinikioonidevaesem aiamuld. Ja paraku on aiamulda oluliselt rohkem kui turvast. Vägagi keerukate, ent absoluutselt vääramatute füüsikaliste ja keemiliste protsesside (osmoos, difusioon, lahustumine, hüdrolüüs, dissotsiatsioon) tulemusel neutraliseerub turvas kiiresti ning happelembesed taimed jäävad kiratsema. Järelikult tuleb vältida ümbritseva pinnase ja turba vahetut kontakti. Isoleeriva kihi olemasolul ei saa pinnases olev vesi, mis mängib happe-aluse tasakaalu kujunemisel mullas sama olulist rolli, nagu veri inimkehas, vabalt liikuda. Turba ja pinnase eraldamiseks võime augu enne turbaga täitmist kilega, savitaignaga või peenravaibaga vooderdada. Kui isoleeriv kiht on täiesti vettpidav, siis ei pääse ümbritsevas pinnases olev vesi auku turvast neutraliseerima. Paraku ei pääse vihmavesi ka august välja ja juurte ümber tekib liigvee tõttu vältimatult anaeroobne keskkond, mis taime hukutab. Peenravaip küll takistab veevahetust pinnase ja turba vahel, kuid ei lõpeta seda täielikult. Turvas neutraliseerub aeglasemalt kui vooderdamata augu korral. Oht, et augus olev turvas on rododele sobivast märjem, jääb ka peenravaibaga vooderdades alles.

Augukaevamise meetod võiks anda rahuldava tulemuse, kui plaanitsetav turvastaimla hakkab asetsema loodusliku astangu servas või künka tipus. Sellisel juhul eeldame, et pinnases olev vesi valgub allapoole ega püüa tungida augus olevasse turbasse. Samal ajal saab vihmavesi kergemini august välja nõrguda, sest ümbritsevast pinnasest vajub vesi tarmukalt allapoole, jättes ruumi august tulevale. Kilega vooderdamisel tuleb põhja lõigata auke, et vesi liikuma pääseks. Mida rohkem turvast on, seda aeglasemalt ta neutraliseerub ja teda mõjutab vähem mõningane veevahetus pinnase ja turba vahel.

Kuhjategemise meetodil on kaks olulist eelist:

*kui asetame maapinnale tüki kilet või peenravaipa, oleme tõkestanud pinnavee liikumise osmoosi ja difusiooni abil turbakuhja. Samal ajal saab liigne vihmavesi valguda üsna vabalt kiletükilt üle äärte minema. Juurte ummuksissejäämise oht liigse vee tõttu praktiliselt puudub.

*augu kaevamine on oluliselt töömahukam, kui hunniku moodustamine.

Meetodi põhipuuduseks on asjaolu, et kujunduslikult ei pruugi kuhi ehk teisisõnu kõrgendatud peenar alati sobida - ta paistab liialt silma. Püüdes teda siduda ümbritsevaga, oleme eneselegi märkamatult üle läinud 'augumeetodile' koos kõigi tema puudustega.

Ääriseta kuhi valgub laiali

Lihtsaim lahendus on turbakuhi sedavõrd laiali lükata, et moodustuks kõrgendatud peenar. Enamasti jätab selline variant siiski lõpetamata mulje ja ka peenar kipub aegapidi laiali vajuma. Seega peame turbahunniku millagagi ääristama.

Turbapätsid. Loomulikumaks piirdeks on turbaplokid, mida tükeldavad ja turustavad mõned turbatööstused. Pätsid on suure noaga või käsisaega üsna hõlpsasti lõigatavad. Nendest saab moodustada suvalise kujuga äärist. Mugavam on kasutada niiskeid plokke, liialt kuivad tuleb asetada suuremasse anumasse ja lasta vesi peale. Nende veega täitumine võtab üksjagu aega. Paari aasta jooksul pätsid sammalduvad ja on paljude arvates väga dekoratiivsed. Vähemuse arvates jätavad nad samasuguse mulje, nagu umbrohtunud peenraääred. Pätside miinuspoolele tuleb kanda asjaolu, et nendest kipuvad ajapikku umbrohud läbi kasvama ja nende peale ei kannata astuda.

Maakivid on teiseks populaarseks ääristusmaterjaliks. Loomulikult on kivide tõstmine ja sobitamine füüsiliselt raske töö. Kuid tulemus kestab põlvest põlve. Eestlaste lemmikmaterjal - paekivi - tuleb kõrvale jätta. Paas on leeliseliste omadustega, seega vastand happelisele turbale ja seetõttu turvastaimla ääriseks täiesti vastuvõetamatu.

Puitpiirded. Vägagi dekoratiivseid äärised saab teha puidust. Ühtviisi edukalt on kasutatud nii töötlemata kui ka töödeldud puitu. Hea tahtmise korral saab ka roigastest põneva randi. Puidu suureks miinuseks on tema vähene kestvus - päike, vihm ja seened teevad puidu ruttu pudiks. Puiduimmutusvahendi kasutamisel tuleb veenduda, et see ei pärsi peenral kasvavate taimede kasvulusti.

Mitte iga turvas ei sobi

Tellides turvast ja öeldes, et vajate seda aias, kiputakse kohale vedama tumedat, nätsket alumiste kihtide turvast. Oma värvilt ja mõneti ka struktuurilt sarnaneb ta mullale - seega aeda justkui parim. Kahjuks mitte turbaaeda. Sinna vajame heledat, pindmisemat turvast, mida peenestatuna (freesituna) suurel hulgal loomadele allapanuks tarvitatakse. Freesturvas tekitab turbaaia taimedele meeldiva koheva ja õhurikka pinnase. Samaväärselt hästi sobivad ka turbapätsid. Liigse kohevuse vähendamiseks võime freesturbale hulka segada kuni 1/3 mahuosa puhast ehitusliiva. Võimaluse korral lisame ka veidi poolkõdunenud okkapuru. Sellise seguga täidame augu või piirete vahele jääva 'küna'. Täitmise ajal tuleb materjali lisamisega aeg-ajalt vahet pidada ja juba paigaldatud segu kinni tallata. Mida kohevam on segu, seda usinamalt tuleb tallata, muidu vajub turvastaimla hiljem nõkku justkui korrastamata matmispaik. Pätside kasutamisel laome augu või peenra tihedalt pätse täis. Vahed täidame turbapuruga. Selline turbaaed lohku ei vaju. Taime istutamiseks lõigatakse pätsi sellise suurusega auk, et taime juured vabalt sinna ära mahuvad . Pärast taime kohalesättimist täidetakse istutusauk turbapuruga ja vajutatakse tugevasti kinni.

Kastmispiirangud

Kuivaperioodil näib turba pind tuhkkuiv olevat ja kangesti tahaks turbaaia taimi kasta. Vesi peaks olema pehme (s.o vähese hulga lahustunud ainetega) ja kergelt happeline. Valdavalt on Eesti kraani- ja kaevuveed karedad ja pigem leelisepoolsed. Seismisel muutub näiteks Tallinna kraanivesi üsna tugevasti aluseliseks - kuni pH=8,3. Järelikult on sellises vees 10 000 korda vähem vesinikioone, kui happelembestele taimedele meediks. Pealegi on meie vetel suur puhverdusvõime, mis tähendab, et nende happelisemaks muutmiseks peame lisama päris palju hapet. Meie vete sellised omadused on tingitud Eesti geoloogilisest omapärast. Asume ju paesel aluspõhjal. Hoopis soodsamas olukorras on näiteks Peterburi ja Soome aiapidajad. Sankt-Peterburg on rajatud sohu, tema vesi on väga pehme ega muutu seistes aluseliseks. Soomele omase pehme vee tagab paekivi puudumine. Meile igiomast paasi asendab seal keemiliselt väga stabiilne ja neutraalne graniit. Paas saab olema ületamatuks komistuskiviks happelembeste taimede levikul Eestis ja minu arvates ei saavuta nad haljastuses kunagi sellist osakaalu nagu näiteks Soomes või Rootsis.

Reaalselt sobiksid rodode kastmiseks vihmavesi ja rabavesi. Paraku, kui vihma sajab, pole kasta vaja. Kui pole kaua sadanud, on vihmavee kogumise nõud jõudnud tolmama hakata. Rabavee kohaletassimine on piisavalt tülikas ettevõtmine, et eelistada käegalöömist. Kraanivett ärge ikkagi kasutage - jätke turbaaed lihtsalt kastmata. Turbaaia taimed on üllatavalt põudataluvad, õigemini säilitab turvas sügavamal pikka aega piisaval hulgal niiskust. Tegelikult näitavad rododendronid teile selgelt ära, kui nad janus on - nad nimelt keeravad siis oma nahksed lehed rulli, et vähendada vee aurumist. Olen neid hoolega jälginud ega ole kordagi näinud, et nad seda suvel korralikult rajatud turvastaimlas kasvades teeksid. Talvel rullivad nad lehti hoolikalt, aga see on hoopis teine olukord.

Liiga usinalt pole tarvis hooldada

Kui turvastaimla rajamise vaev on ununenud, siis pole uusi katsumusi tarvis karta. Umbrohtu tärkab turbapeenral väga kasinalt. Eriti kui ümbrust regulaarselt niidetakse või kõblatakse. Mingil juhul ei tohi turbaaeda väetada väetistega, mis oma toime lõppedes annavad leeliselise jäägi (näiteks kaltsiumnitraat). Kasutada tuleb vaid eriväetisi. Nendegi puhul pole heldus hea - väetise ülemanustamine toob kasu asemel silmnähtavat kahju.

Talvised tööd. Talvel tuleks turbaaia igihaljaid asukaid varjutada päikese eest varjutusraamidega, -kangaga või kuuseokstega. Päike aurutab nende lehtedest vett välja, aga külmunud pinnasest ei saa taimed oma veevaru täiendada ning lehed pruunistuvad. Katted eemaldatakse alles siis, kui pinnas on sulanud ja karmimate öökülmade oht on möödas.

Kevadhooldus. Rodosid saame kevadel aidata, kui leige veega kastes pinnast kiiremale sulamisele virgutame. Heitlehiseid taimi pole varjutada tarvis.

Tarvilik tähelepanek. Nii mõnegi püsiku iseloomustamisel on väidetud, et ta vajab happelist pinnast. Paljude puhul on rododele, eerikatele, kanarbikele mokkamööda pinnas nende tarvis siiski liialt hapu. Tavalises aiamullas edenevad nad hoopis paremini. Autor(id) on tahtnud ilmselt öelda, et see või teine taim eelistab neutraalset või kergelt happelist pinnast, aga mitmekordsete tõlgete läbi on tekstis termin 'happeline pinnas', mida mina olen mõttes alati käsitlenud kui rododele sobivat.

Lihtsa turbataimla valmistamiseks lõikame peenravaibast vajaliku kuju ja suurusega tüki, laotame selle ettenähtud kohale (umbrohtusid pole eelnevalt tarvis välja rohida - nad ei suuda peenravaibast läbi kasvada), ääristame tulevase turbaaia kivide või turbaplokkidega ja täidame tekkinud õnaruse neutraliseerimata turbaga millele segame hulka natuke liiva. Turbakihi paksus peaks olema vähemalt 20 cm.

Jüri Annist

Calmia Istikuäri OÜ juhataja

www.calmia.ee

Avaldatud Aiapidaja aastaraamatus Aiatark 2003

Sisselogimine
Kasutaja
Parool
 - Registreeru
Reklaam
ansambel
Lingid

VÄETISEREGISTER
LINNUPELETUSPALL
TAIMEKAITSE-VAHENDID 2016
PUUVILJATAIMEDE KAHJUSTAJAD
VIINAMARJAD
TOALILLED
KOMPOST
OHUSTAVATE VÕÕRLIIKIDE NIMEKIRI
KÖÖGIVILJAD
TOMAT KASVUHOONES
EESTI KARTULISORDID
TAIMEHAIGUSED
EESTI TAIMED
EESTI SORDIVARAMU
TAIMEVAHETUS
SOOVITUSSORTIMENT
TURUSTAMISE STANDARDID
      Kui Sa oma aiamuredele mujalt lahendust ei leidnud, küsi foorumist
© Aiandus.ee Kõik õigused kaitstud. Selle portaali ühtki osa ei tohi jäljendada ega kasutada muudes väljaannetes ilma Aiandusinfo Oü haldaja kirjaliku loata.